Venemaa Duumavalimised: mis vana, mis uut?

Sel pühapäeval, 4.detsembril toimuvate Venemaa parlamendivalimiste kirjeldused taanduvad enamasti kergele ohkele … mis siin ikka rääkida, kõik on ju niigi selge. Kusjuures ühtemoodi ohkavad nii Venemaa enda kui välismaised kommentaatorid.

Kuid siiski, kui vaadelda asju võrdlevalt, siis võib leida nii mõndagi tähelepanu väärivat. Et mitte minna vaatluses liiga kaugele, võtame eelmised, 2007.a parlamendivalimised, võrdleme praegustega ning vaatame, kas võime siit midagi järeldada.

Osalejad
Mängu peamine osaleja ehk rahvas, kelle nimel kõike korraldatakse, on jäänud Venemaal laias laastus samaks. Tõsi küll, pisut arvuliselt vähenenud (nii umbes 4 miljoni võrra), pisut vananenud, kuid igatahes sama. Aga vaieldamatult kogenenum ja rohkem valmis oma õigusi kaitsma – kõikvõimalikke kodaniku-algatusi, teisitimõtlemist ning elementaarset rahulolematust on nende nelja aasta jooksul kõvasti lisandunud.

Teine osapool ehk parteid on kah enamvähem samad. Või noh, vähemalt peamised parteid oleks nagu jäänud samaks: nii võimupartei Ühtne Venemaa kui nn opositsiooniparteid KPRF ja LDPR. Sõna „nagu“ kehtib eelkõige Ühtse Venemaa enda kohta, kuna teda on nüüd toestatud Rahvarinde-nimelise moodustisega.

Neljandal praegusel parlamendiparteil Õiglane Venemaa saeti küll vahepeal jalad praktiliselt läbi, eemaldades jõuvõttega tema liidri Sergei Mironovi Föderatsiooninõukogu spiikri kõrgelt toolilt, kuid ilmselt jääb see nähtus siiski püsima. Eriti seetõttu, et asendusparti loomine Pravoje Delo sildi all kukkus sisuliselt läbi.

Seekord lubati valimistele 7 nimekirja (eelmine kord 11), lisaks eelnimetatutele veel Jabloko ja Venemaa Patrioodid. Nii need kui ka Pravoje Delo on ette määratud marginaalideks, st nad küll koguvad mõned protsendid häältest, kuid parlamendikohtadest jäävad igal juhul ilma.

Mängureeglid
Mängureeglid on seekord pisut muutunud. Üks ülimalt oluline näitaja ehk valimiskünnis muutus seekord taas. Kui 2007.a valimisteks tõsteti see 7% peale (varem 5), siis seekord muudeti asi pisut segasemaks. Üldine künnis ehk 7% jäi küll kehtima, kuid servapidi saavad sisse ka vähemad vennad. 5-6% saanud nimekirjadele antakse 1 koht, 6-7% saajatele aga 2 kohta. Proportsionaalsest esindatusest jääb asi muidugi kaugele, kuna viieprotsendine häälesaak peaks tähendama vähemalt kümmet kohta. Järgmistest valimistest peale lubatakse tagasi minna arusaadavama ja enamlevinud 5% künnisele.

Teine asi, mida rahvusvaheline üldsus väga teraselt tähele paneb, on kampaania korraldamine – et kas kõigile osalejatele on ikka antud võrdsete tingimustel end reklaamida. Formaalselt võttes on kõik korras, toimuvad debatid, kus seekord isegi võimupartei osaleb. Kuid sisuliselt on kurikuulus administratiivne ressurss eelmisest korrast jõhkramalt kasutusel. Internet kubiseb näidetest, kus eri taseme ametnikud avaldavad otsest ja häbenematut survet oma alluvatele, et nood kindlustaksid „õige“ valimistulemuse.

Kolmas, milles on näha väike, aga see-eest positiivne muudatus, on rahvusvaheliste vaatlejate kohalelubamine. Kui 2007.a jäi OSCE vaatlusmeeskond eemale, siis seekord on vaatlejad aegsasti platsis ja teevad oma tööd.

Oodatav tulemus
Ehkki ametlikest tulemustest on mõistagi veel vara rääkida, saab teha oletusi ja üldistusi. Suurim küsimärk on võimupartei enda tulemus. Ühest küljest näitavad küsitlused, et Ühtse Venemaa populaarsus on langenud eelmiste valimiste eelsega võrreldes u 10% (praegu eri andmetel 43-53%). Teisest küljest räägivad aga paljud Venemaal endale, et valmistatakse ette vähemalt 60% valimistulemust. Nii ehk teisiti, saab see ilmselt olema väiksem kui eelmine kord (64% häältest ja 70% kohtadest).

Teine, juba väiksem küsimärk on see, kas neljas praegune parlamendipartei ehk Õiglane Venemaa saab seekord sisse nö täiskohaga või peab jääma kükitama lohutus-toolikestel. Ülejäänud kohad jagunevad KPRF ja LDPR vahel, kusjuures mõlemad ilmselt võidavad eelmiste valimistega võrreldes nii hääli kui kohti.

Kui nüüd üldistada, siis võib teha siit vähemalt kolm järeldust. Esiteks on poliitiline mänguväli jäänud kitsamaks ja ettemääratuse tase suurenenud. Teiseks on kasvanud muudatuste ootuste foon ning valmisolek ja võimekus aru saada rikkumistest ning seejärel avaldada pahameelt. Kolmandaks aga jääb võimupartei võimule niikuinii, kahe suurema „opositsionääri“ ehk KPRF ja LDPR toetajate protestivalmidust vähendatakse läbi parema tulemuse. Ülejäänud jõud on aga marginaalid – vähemalt Kremli poliit-tehnoloogide eeldatava skeemi kohaselt.

Kui need kolm lihtsat üldistust kokku panna, siis võib vaid kaasa tunda Venemaa valimiste korraldajatele. Kriitika järgneb valimistele niikuinii, küsimus on vaid selle teravuses ja rahulolematuse avaldumise vormides. Võim on omalt poolt aga teinud kõik selle maandamiseks.

Karmo Tüür
30.11.2011
----------------
lugu ilmus 02.12.2011 venekeelsena ajalehes DzD