Aastalõpp on kokkuvõtete aeg. Minu puhul tähendab see, et tuleb üle vaadata, mis toimus Venemaal. Kõike ei saa mõistagi ühe kirjatüki sisse ära suruda, kuid traditsiooniliselt proovin tuua välja mõned märgilisemad momendid sisepoliitikas, välispoliitikas ja majanduses
Sisepoliitika
Aasta algas Venemaal jõhkra mürtsatusega. Plahvatus Domodedovo lennujaamas, mis kuulutas Venemaal vinduva kodusõja jätkumist. Ehkki ametlikult on Põhja-Kaukaasias olukord kontrolli all, pole sinna uputatud miljardid suutnud tuua nö lõplikku lahendust.
Üha süvenev kaukasofoobiat saabki nimetada Venemaa võimude suurimaks sisepoliitiliseks läbikukkumiseks. Tegemist on äärmiselt ohtliku protsessiga, mis võib pikas perspektiivis viia liitriigi lõhenemiseni (olgu meelde tuletatud, et Venemaa on siiski föderatsioon, mis koosneb üpris eri-ilmelistest tükikestest).
Ehkki aasta lõpus toimunud valimisi on saatnud erakordse ulatusega protestid, saab valimiste tulemust kui sellist nimetada siiski väikeseks võiduks – kõik läks ju nii nagu pidi, võimupartei säilitas ülekaalu ja liitlasparteidele (mida opositsiooniks kuidagi nimetada ei saa) anti pisut suurem tükk parlamendipirukast. Toimunu võib küll osutuda Pyrrhose võiduks, kuid see selgub alles hiljem.
Välispoliitika
Nähtavaima eduna toon välja liitumislepingu Maailma kaubandusorganisatsiooniga. Ehkki lugu pole veel päris lõppenud (leping vajab veel ratifitseerimist Vene parlamendis), kuid üldiste mängureeglite ülevõtmine toob enamasti ainult kasu.
Ebaõnnestumiseks saab ehk nimetada vastuseisu raketikilbi laienemisele. Vaatamata Venemaa ägedale vastuseisule läheb protsess edasi. Venemaa ägedasõnalise suursaadiku NATO juures Dmitri Rogozini tagasikutsumist võib hea tahtmise korral tõlgendada lüüasaamise tunnistamisena.
Üldistusena tõdevad paljud analüütikud, et Venemaa keskendub üha enam oma piirkonnale ning on muutumas globaalsest mängurist regionaalseks tegijaks.
Majandus
Valimiste-eelsel ajal avas Kreml oma rahakoti rauad ja pumpas meeletult raha siseriiklikesse projektidesse – olgu näiteks kasvõi Moskva uus ringtee või Skolkovo.
Meeletu korruptsioon ja ebaefektiivne majandamine sõi paraku aga enamuse ressursse ära ja kogu pingutuse kasutegur on jäänud üsna madalaks. Valusaim pettumus tabaski võime valimispäeval, kui selgus, et rahva poolehoidu pole õnnestunud osta.
Edulooks võib aga nimetada Läänemere gaasijuhtme avamist. Ehkki selle projekti mõttekuses ja jätkusuutlikkuses kahtleb siiani enamik vaatlejaid, on märgilises mõttes tegu siiski õnnestumisega – sidemete tugevdamisega oma peamise Euroopa liitlasega ehk Saksamaaga.
Estica
Olen alati aasta ülevaadetes kirjutanud midagi ka Eesti-Vene suhete kohta, kuid seekord olen pisut nõutu. No ei toimunud lihtsalt midagi sellist, mida vääriks eraldi väljatoomist.
Aga ehk see ongi hea? Kui pole uudiseid, siis pole ju ka halbu sõnumeid!
Kokkuvõtteks – Venemaa jaoks polnud see aasta just kõige parem. Kuid see-eest Venemaa kodanike jaoks oli see ärkamise moment. Maailma nö aasta inimeseks valitud „anonüümne protestija“ on ju pisut ka venemaalase nägu.
Karmo Tüür
27.12.2011
-------------------
lugu ilmus 28.dets Pärnu Postimehe tasulises versioonis
No comments:
Post a Comment