Minu Moskva

Manona Paris. Minu Moskva. Kõigi vimkade kiuste. Tallinn. Petrone Print, 2011. 261 lk.

Ausalt öeldes ei mäleta, millal ma viimati mingit raamatut lugedes nii palju naeratasin. Omaette ja mõnuga. Nii tuttavlike olukirjelduste äratundmisrõõmust kui iroonilis-koomiliste olukordade üle. Kuid ka lihtsalt mõnusa sõnakasutuse ja ladusa lugemise nautimise rõõmust.

Üks väga muhe ja ühe soojaga neelatav trükis. Just paras sombuse lapäeva lõunapoolikuks lugeda ja samal õhtul arvamus ära kirjutada.

Ükski mees nii ei kirjuta
Soetasin raamatukese esitluselt ja jõudsin kohvikulauas paarkümmend lehekülge läbi vaadata, oodates nö näost näkku kohtumist autoriga. Nende esimeste ridade pinnalt laususin – ükski mees poleks sellist raamatut kirjutanud. Manona prahvatas naerma ja uuris, et kas see on hea või halb? See pole üks ega teine, vaid lihtsalt teisiti.

Raamat on ühe noore naise lugu pooljuhuslikult võõrasse linna sattumisest ning selles oma elu taas-avastamisest. Lugu kõhklustest ja hirmudest, soojadest ja intiimsetest hetkedest. Elu suurimast seiklusest – emaks saamisest, koos kõigi selle eripäradega, mis seotud eluga suurlinnas. Hoolimatus ja kohati julmas asumis, mille elanikeks on enamasti siiski suure südamega head inimesed.

Kuid samas pole tegu pelgalt kerge naistekaga, vaid kohati üsnagi tõsiste üldistusteni jõudva vaatlusega Venemaa kirjust pealinnast. Mida ei saagi lõpuni hoomata, vaid ainult kildhaaval avastada. Ja just sama kirev on ka sellest linnast rääkiv raamat.

Ebaühtlane nagu elu ise
Kui tahta norida, siis võib mõistagi tekstile ette heita mõningast hüplikkust ja kohati ehk liiga tugevalt assotsiatsioonidele – kirjanduslikele, filmi- ja laulutsitaatidele – mängimist. Kuid taevane arm, tegu pole ju ometi ei teatmeteose ega õpikuga. Ja vähemalt minu puhul sattusid kõik need osundused toimivaks, tihti avastasin end mõnd viisijuppi meelde tuletamas või tuttavlikku olukorda meenutamas.

Meil kõigil on ju olemas oma Venemaa – ka neil, kes pole seal kordagi käinud. Ja ka oma ettekujutus Moskvast, mis enamasti piirdub ajalehtede pealkirjadest kokkuhaaratust ... või siis ikkagi kinofilmist, laulujupist või räägitust haakununa.

Minu Moskva autoril on aga päris oma Moskva. Jupike oma elust, mis eeldatavasti jääb ka kunagi sellest linnast lahkununa mitmekihiliseks mälestuseks. Nagu see matrjoška, mille pilt nii klišeelikult raamatu kaant ehib. Ega stampkujunditest pääse me keegi.

Teejuht igapäevaellu
Ehkki ei see raamat eraldi ega kogu sari tervikuna pole mõeldud reisijuhisena, kuid nii mõndagi väärt näpunäidet tasub Minu Moskvast otsida, eriti juhul kui pole sinna varem sattunud.

Ei, siit ei leia muuseumite-hotellide-restoranide täielist välimäärajat. Aga see-eest saab teada, mida tähendab sõnake „demokraatia“ tava-kõnepruugis (see on sünonüüm odavale ja pretensioonitule) või mis rolli mängib suurlinlase elus metroo või suvila. Või armuke. Või ... veel terve pilv pisemaid ja suuremaid asju, mida meie siin oma aeglases elus ei tea ega taju.

Väliskorresponendi abikaasana ja ka ise hingelt ajakirjanikuna ei jää mõistagi kajastamata ja Venemaa poliitika pahupooled. Kuid nendest lehekülgedest hoovav äng ei riku ära raamatu omamoodi heledat üldmuljet. Nagu ka üksikud toimetuslikud apsud korduste ja trükitehniliste apsude näol.

Venemaad tulebki võtta nii – kerge, kohati iroonilise naeratusega. Ning raamat Minu Moskva on selleks hea abivahend.


Karmo Tüür
12.11.2011

-----------

lugu ilmus 30.nov 2011 Pärnu Postimehes