Täpselt sama palju leidus aga ka otsaette koputajaid, et „need on nii erinevad juhtumid, et neid pole isegi mõtet võrrelda!“
Võrrelda aga, kas teate, on mõtet alati, kasvõi selleks et mõista, et vaadeldavad juhtumid on erinevad. Isegi kollast on mõtet võrrelda kandilisega, kui mitte muu, siis intellektuaalse harjutuse mõttes. Ja siin pole siiski tegu kollase ja kandilisega, vaid kahe mitmeti sarnase juhtumiga.
Sarnasused
Mõlemad mehed tulid enam-vähem ühel ajal võimule 2000.a paiku, mõlematega seoti alguses mingeid ootusi reformide osas. Mõlemad kehtestasid hiljem aga autoritaarsed juhtimismudelid, kus parteipoliitiline ja parlamentaarne süsteem sisuliselt tasalülitati, tõsi küll erineva tasandusastmega.
Sisepoliitiliselt tugines mõlema režiim repressioonidel ja isiklikel lojaalsusvõrgustikel. Välispoliitiliselt toimisid mõlemad rahvusvahelise isolatsiooni keskkonnas, Süüria peale kodusõja vallandumist 2011.a, Venemaa peale 2014.a ja eriti peale 2022.a kallaletungi Ukrainale.
Ahjaa, mõlemad liidrid olid „palavalt armastatud“ oma rahva poolt. Süüria puhul see armastus pudenes juba kildudeks, Venemaa puhul pole seda veel juhtunud, kuid vähe on Venemaa juhte, keda armastataks peale võimult kadumist.
Erinevused
Erinevusi tuleb siiski esile rohkem kui sarnasusi.
Sisepoliitiliselt tugines al Assadi võim siiski kahele segelt mõõdetavale vähemusele – šiiia ja alaviitide omale, samas kui sunniitlik enamus siiski vaid talus seda kuni teatud piirini. Venemaal ei saa kuidagi välja tuua ühtegi selget sotsiaalset vähemusgruppi, kelle ülemõimu ülejäänud rahvas taluks.
Välispoliitiliselt Assad tugines suuresti kahe välisjõu – Iraani ja Venemaa sõjalisele argumendile, samas kui Venemaal pole ühtegi selget sõjalist tugisammast, millega arvestada. Iraan ja Põhja-Korea ei anna mingi valemiga sama mõõtkava mängureid välja ning Hiina pole mitte kellegi liitlane.
Peamine erinevus on aga nö alternatiivse eliidi olemasolu, kes on valmis võimu mitte lihtsalt üle võtma, vaid ka selle nimel sõdima. Nii veidralt kui see ka ei kõlaks, siis Süürias oli tegu aktiivsete „kodanikeühendustega“, kes polnud nõus kehtiva režiimiga ning sõdisid selle kukutamise nimel aastaid elu ja surma hinnaga. Venemaal pole midagi sellist olemas ... kui jätta kõrvale tšetšeenia ja Kadõrovi fenomen.
Kas üks lüli tõmbab teise kaasa?
Kui nüüd aga vaadata seda, et kas Süüria režiimi kukkumisel võib olla mingi mõju Venemaa käekäigule, siis vastus on „nii ja naa“.
Sisepoliitiliselt ei too Assadi langemine endaga otseselt rohkemat kui diivanil istuva ja pagenduses oleva opositsiooni rahulolevaid üminaid. Või siiski mõtestab nö alternatiivse jõu omaja Groznõis enda võimalusi veidi ümber, aga sellele kindlasti töötatakse juba välja ka vastumeetmeid. Ning ehk mõõdab mõni mees endale ka jalga kadunud Prigožini saapaid, mõeldes sellele, et kuidas tegelikult ei tõuse ju keegi režiimi ja Putini kaitsele?
Suurim löök on aga välispoliitilisele kuvandile, mis võib juba tuua endaga suuremaid mõrasid Venemaa kolossi savijalgadesse. „Maailma enamuse“ eestkõnelejaks pürginud Moskva ilmutas nõrkuse märki, lastes allavoolu minna oma liitlasel ja sõjalise võimu käepikendusel Süürias. Kui aga hundikarja juht näitab nõrkust, siis hakkab kari üksteisele mõtlikult otsa vaatama ja vaikselt urisedes omavahel mõõtu võtma, et kes saab uueks Akelaks.
Kokkuvõtteks võib siis tõdeda, et kuigi Süüria ja Venemaa võrdlemine näib erinevate taustsüsteemide tõttu kentsakas, siis on sellel mõtteharjutusel rohkem iva sees kui esmapilgul näib. Jäikade nähtuste haprus on universaalne fenomen, alates malmtorudest kuni „rahva palava armastuseni suure juhi vastu“.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment