See sõda pole läbi

Nii kurb kui see ka pole, ei saa tegelikult ükki sõda kunagi päris otsa. Eelmise sõja väljund saab uue sõja sisendiks. Ühe võidu „õiglus“ muutub teise „ebaõigluseks“, mida minnakse jälle lahendama, relv käes. Heal juhul on see inforelv ja poliitiline allutamine, halvemal juhul kineetiline ja surmakülvav vallutamine.

Poliitilise allutamise näited ei pruugi seejuures olla vähem-surmavamad, kuid see toimub väikese ajalise viitega. Eesti Wabariigi allaneelamine II MS käigus Moskva poolt toimus esmapilgul ju veretult (võimaldades Moskval rääkida „vabatahtlikkusest), kuid sellele järgenud repressioonid võtsid ja purustasid ehk rohkemgi elusid kui seda teinuks sõda.

Täägihaavadest mõneti sügavamadki on aga mentaalsed. Vägivalla ohvrite teadvuses toimuvad mõnikord hämmastavad muutused, mille käigus asendatakse enda mõttemaailm vägivalduri omaga, võetakse see omaks ja korratakse veel aastakümneid ja põlvkondigi hiljem kui tõde.

Slovakkia mälupoliitilised otsused

Slovakkia on selle moondumise näitelava praegusel hetkel. Mõni päev tagasi toimus seal ühe lahingoperatsiooni mälestusüritus (Karpaatia-Dukla operatsioon). Tõsi, tegu oli tõepoolest olulise ja dramaatilise pisoodiga suurest sõjast, kuid sõja-ajaloolised aspektid pole selle loo kontekstis olulised.

Oluline on see hinnangute pilv, mis nüüdsel mälupoliitilisel üritusel õhku paisati. Ning veelgi enam, nende hinnangute reaalsed tulemused tänapäevastes poliitilistes otsustes. Ning kõige olulisem – need on julgeolekupoliitilised otsused, millel on kaugelt laiem mõju kui ainult kitsalt Slovakkia riigipiiride sisse jäävad.

Jätan teadlikult mainimata nende mõtete ütlejate nimed (sest see viiks fookuse isikutele, mitte ideedele). Soovi korral võib hõlpsa vaevaga lugeda guugeltõlke abil läbi sündmust kajastanud loo ning leida vajalikud tsitaadid ja nimed.

„Vabadus tuli idast“

„Vabadus tuli idast ja mitte miski ei saa seda fakti muuta“ – see on see peamine lause ja kokkuvõte, mis tasub esile tuua.

Miks see on nii oluline? Aga sellepärast, et see seletab tänaseid poliitilisi otsuseid. Ning peamine – ühte otsust, lubadust blokeerida Ukraina liitumine NATO’ga.

Selle lihtsa, et mitte öelda primitiivse ideologeemi kohaselt päästis hea NSVL Slovakkia kurja Saksamaa käest. Ning et nüüd ei tohi Slovakkia tänutäheks lubada praeguse Venemaa huvide kahjustamist NATO laienemise ja Ukraina pääsemise läbi Vene Impeeriumi alt.

Kogu mõtteväärastumus seisneb selle kahetises määratluses „hea“ ja „halb“. See on puhtalt NSVL libatõe omaksvõtmine. Tolles sõjas polnud „head“ ja „halba“ poolt. Oli kaks kuritegelikku režiimi, kes soovisid omavahel Euroopat jagada ning läksid selle käigus tülli ja omavahelisse sõtta.

Mälupoliitika kui relv

Lääneriikide roll selle kahepoolse hiigelsõja mahasurumisel andis võimaluse NSVL’il hakata rääkima endast kui „heast“, kes surus maha „halva“ Saksamaa. Sildistades vennas-sotsialistliku Saksamaa värdterminiga „fašistlik“, suutis Moskva luua oma loo.

Ja näete see lugu leiab siiani järgijaid. Slovakkia juhtkonnas on mehed, kes vaatamata sellele, et nad sündisid põlvkond peale II MS lõppu, jätkavad selle loo rääkimist. Ja mis peamine, langetavad selle loo baasil tänaseid otsuseid.

Väikese teemarikkujana viskan siia teksti lõppu aga väikese vimka. Mõistagi ei saa välistada, et Slovakkia juhid proovivad „Türgit teha“ – blokeeris ju viimane Rootsi ja Soome liitumise NATO’ga, kuid hiljem selgus, et tegu oli kauplemiskäitumisega. Või nagu Ungari blokeeris Ukrainale abiandmise paketi, pressides välja järeleandmisi endale.

Tulles aga tagasi loo põhiteema juurde – II Maailmasõja pärand mõjutab praeguse Vene agressioonisõja kulgu. Moskva teab seda ja kasutab ära. Seega – see sõda pole veel läbi.

---

lugu ilmus siin