Loomulikult ei tee ma seda mingite konkreetsete näidete ja ammugi mitte isikute baasil, sest see oleks vaid tülikobarate üleskloppimise kaudu pilgu selgust ja teksti fookust ähmastav.
Esiteks tuleb aru saada, et Moskva jutupunkte sisuliselt pole võimalik vältida. Neid on käibel nii universaalseid (nt kahtluste külvamine omariikliku sõltumatuse ja liitlassidemete pidavuse osas) kui spetsiifiliselt riigipõhiseid, kuid peamine on aru saada, et enamasti pole mitte Moskva see, kes mõtleb välja mingid teemad ja istutab tühjalt kohalt kohalike elanike pähe.
Olemasolevate teemade ärakasutamine
Absoluutses enamuses Venemaa nukumeistrid ja mõttemudijad ei leiuta ise midagi, vaid nad võtavad kasutusele teemad, mis on konkreetses sihtriigis või –rühmas niikuinii meelel ja keelel. Nii on lihtsam ja tõhusam ning ka vastavad teenistused ning propagandameistrid on enamasti ratsionaalsed inimesed.
Väga keeruline oleks nt mereäärses riigi kütta valitsusvastseid meeleolusid kõrbestumise teemadel või nt mägises kandis kivide puudumise osas – see lihtsalt ei läheks peale. Mõistlikum on korjata üles teema, mis niigi kõrtsilauas meestel hambus ja hakata sellelele okshaaval hagu alla panema.
Võtame näiteks kasvõi lihtsaima pedagoogilise võtte. Uut infot pole mõtet inimesele nö pangega pähe valada, seda tuleb teha olemasolevate teadmiste pinnalt. Korrates ja kinnistades juba teadaolevat ning lisades vaid tilkhaaval uusi detaile, mis tasapisi usutavateks käibetõdedeks lihvitakse.
Seega on enamik nn Moskva jutupunkte nii ehk naa ohver-riigi elanike seas teada ja tuntud. Nende taas ja taas kordamine (nt mingite „kahtlaste“ investeerimisprojektide või ebaõiglastena tajutavate reformide teemal) annab mõjuagendile omamehe oreooli. Informatsioonilises mõttes tegeleme me nii ehk naa grupisiseselt enamiku ajast üksteisele õlalepatsutamisega ja vanade teemade mälumisega, kinnistades seeläbi enda omamehelikkust.
Ründaja tahte tahtmatu täitmine
Teiseks tuleb jällegi eelkõige ise ja endale selgeks mõelda, et süüdistades teine- ja üksteist Moskva jutupunktide levitamises, teeme me täpselt seda, mida Moskva vastavad kontorid tahavad. Ei ole olemas paremat taktikat ründaja jaoks kui ajada rünnatava kindluse elanikud omavahel tülli, külvata hirmu ja omvahelisi kõõrdpilke stiilis: „ega mu naaber ometi reetur pole“.
Selles kõige pole mitte midagi Vene impeeriumi või kaasaegse Moskva spetsiifilist, neid lihtsaid võtteid on kasutatud aegade hämarusest saadik. Lihtsalt tänasel infomürgistuses viskleval ajastul on seda kõike võrratult lihtsam teha kui varem.
Seega tuleb mõista kahte baastõde. A) nn Moskva jutupunktid pole mingid kummalised kunstlikult siia istutatud võõrkehad, vaid Moskva poolt oskuslikult kasutusele võetud nö loomulikud teemad ja B) süüdistades üksteist Moskva käpikuks olemises teeme me täpselt seda mida inforündaja soovib – nõrgestame oma ühiskonda, riigist rääkimata.
Paradoksi olemus
Seega tasub võtta seda kõike maru rahulikult, kainelt ja mitte lahmida süüdistustega. Paremaks sellisest käitumisest ei muutu midagi, tüli tühja koha pealt aga küll.
Asjaolu, et tüli võibki olla mitmes mõttes eesmärgiks omaette, kuna mh saab seda kasutada poliitilise kapitali kogumise vahendina, kuid see on juba hoopis teine jutt. Käesoleva loo fookuse mõttes on oluline hoopis muu.
Mis on siis selle loo moraal? Aga see, et niipea kui avastame (eelkõige iseendas) soovi kedagi süüdistada Moskva jutupunktide levitamises, võiksime rääkimise asemel sügavalt sisse ja välja hingata. Paradoksaalsel moel võime me kahtlust külvates olla ise Impeeriumi tahte täitja.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment