Gruusia pehme riigipööre

Riigipöördeid on mitmesuguseid. Roomikute lõginal toimuvad võimuhaaramised on nendest kõige selgemad ja meedias kajastatavamad. Raevunud rahvahulkade tungimine valitsushoonetesse ning ühtede inimeste asendumine võimu juures teistega on sootuks segasemad, mõnikord nimetatakse neid koguni revolutsiooni õilsa nimega.

Osad riigipöörded on aga üsna vaiksed ja hiilivad, tihtipeale üleüldse tähelepanu mitte pälvivad. Kõik kulgeb justkui ilma suuremate vapustusteta, kuni ühel päeval vaadatakse üllatusega – oi kuidas me niikaugele oleme jõudnud, see on justkui sootuks teine riik.

Gruusias käivad asjad asjad praegu kuidagi vahepealsel moel. Tanke tänavail küll pole, rahvas üritab küll protestida, kuid võimu juurde sattunud inimesed künnavad oma vagu nüri järjekindlusega edasi.

Enese-putš

Poliitikateaduses nimetatakse seda inglise keeli „self-coup“, mis eestikeelsena kõlab veider-kohmakana kui „enese-putš“. See tähendab et demokraatlikul moel võimu saavutanud jõud kasutavad seda võimu mitte-demokraatia kehtestamiseks.

Sõjaväelise riigipöörde puhul on kõigile arusaadav, et mitte-demokraatlik, mitte rahva poolt valitud võim kehtestas ennast relvade abil. Nüüd aga ... kõik oleks ju nagu vaikne ja reeglipärane, valimised toimusid ... et kuidas siis on tegemist mitte-demokraatiaga?

Aga küsimus ongi selles reeglipärasuses, täpsemalt protseduurireeglite eiramises, lausa senise põhiseaduse üle põlve murdmises. Kui valimistega seotud reegleid järgitakse, pole kellelgi midagi kobiseda, sõltumata sellest, et kas valituks osutunud inimesed on sümpaatsed või mitte.

Reeglipõhisus kui väärtus omaette

Kui aga neid reegleid ei järgita ning keegi seda rikkumist ka kohtusse ei kaeba (sõltumatu kohtuvõim on sellise riigikorra teine alustala) ja/või kohus seda õigusrikkumist seadusevastaseks ei kuuluta, pole enam tegu demokraatliku õigusriigiga.

Jätan kõrvale isikute ja parteide nimed, et toimuva fookust mitte hägustada. Fookus olgu protseduuridel ja õiguspärasel käitumisel.

Esiteks, Gruusia põhiseaduse kohaselt peaks valimiste järel uus parlamendikoosseis alustama presidendipoolse otsusega, mida praegune president teinud ei ole, sest ta peab valimistulemusi võltsituks. Võimuparteile joonistati maapiirkondades suuremad protsendid, mis kokku moodustasid üle poole häältest ning andsid võimaluse moodustada üheparteiline valitsus. Seega alustas uus parlament oma tööd põhiseaduse vastaselt.

Parlamentaarne tupik

Teiseks saab põhiseaduse kohaselt parlament tööd alustada, kui selle otsuse on heaks kiitnud 2/3 parlamendi enda koosseisust – praegusel võimuparteil on aga vaid alla 60% kohtadest. Kõik teised parteid on teatanud otsusest parlamendi töös mitte osaleda valimisvõltsimise tõttu, seega legitiimset võimalust parlamendil oma tööd alustada pole.

Kolmandaks peaks ametisse saama uus peaminister (kelle kandidatuur esitatakse peaministri büroo poolt), kelle peab heaks kiitma parlament ning seejärel kinnitama president. Praegune president seda teha ei kavatse.

Seega peaks kõigi nende kolme reegli kohaselt peaks asi jooksma tupikusse ning päädima erakordsete valimistega. Praegune võimupartei on öelnud, et nad seda teha ei kavatse.

Kokkuvõtteks kordan – juhul kui praegust protsessi kohtusse ei anta ja kohus seda õigusrikkumist seadusevastaseks ei kuuluta ning asi ei lõppe erakordsete valimiste väljakuulutamisega, pole Gruusia enam demokraatlik õigusriik. Seega on toimunud riigipööre.

---

lugu ilmus siin