Ka migratsioon on Eesti rahvuslikes-riiklikes huvides? Mil moel see aitab kaasa meie riigi esmasele eesmärgile (ellujäämine) ja/või teisasele (arenemine)?
Umbes kuu aja pärast peaks Eesti president andma allkirja ühele rahvusvahelisele dokumendile. Ja mitte lihtsalt mingile heade kavatsuste protokollile, vaid globaalse ulatuse ja mõjuga migratsioonialasele lepingule, mis edaspidi saab ilmselt kandma nime Marakechi konventsioon vms.
Jutuks on siis selline paber, mille sisuks on äärmiselt lihtsustatult tees: kuna migratsioon on toimumas nii ehk naa, siis pigem olgu see reeglitega korraldatud kui nö stiihiline ja seeläbi ebaseaduslik.
Küsimus on nüanssides
Kas taolise leppe allkirjastamine on presidendi pädevuses või mitte, sellele mina kui mitte-jurist vastata üheselt ei oska. Vastav seadusepügal „Eesti rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel on tema pädevuses nende ratifitseerimine ja denonsseerimine, st nende allakirjutamine pärast seda, kui Riigikogu on nad heaks kiitnud“ jätab küsimiskoha.
Peamine küsimus – kas see nö Marakechi paber (vastavalt ürituse toimumise kohale) on leping või mitte? ÜRO viies ametlikus keeles ilmunud alusmaterjalist vaatasin läbi kaks: inglis- ja venekeelse. Kui inglise keeli on formuleeringud veidi pehmemad, siis venekeelses on need vägagi lepingu ja kohustuste nägu.
Inglise keeli on kogu paberi üldnimetus „globaalne kompakt“ (mida iganes see ka ei tähendaks), vene keeles aga „globaalne leping“. Ingliskeelne variant kubiseb veidi tinglikumast „me pühendume selle eesmärgi saavutamisele“, venekeelne aga „me kohustume“. Need on veidi erinevad asja, kas pole?
Ränne kui paratamatus
Väga üldistavalt on mõistagi raske vaielda väitega, et ränne on toimunud alati ja toimub ka edaspidi. Olgu ajendiks saabuv jääaeg, suur näljahäda, usuline palang või lihtsalt seiklushimu ja kasumijanu, inimesed on paigast paika liikunud ajast aega.
Kas sellel rändel on alati vastastikku rikastav toime – nagu väidab kõnealune paber – selle üle võib mõistagi vaielda. Väga üldiselt on igasugune muutumine ainuvõimalus ellu jääda. Kapseldumine viib hääbumiseni. Kuid nö esmatasandil kannab iga teisenemine endas ka hävitavat alget, muutes ja murdes, kohati koguni hävitades.
Olemata küll rändespetsialist, tundub mulle et see Marakechi dokument üritab teha midagi revolutsioonilist: öelda, et ränne peab olema mitte ainult korrastatud, vaid ka plaanipärane (p.13). Oletan et teksti koostajad tahtsid öelda midagi muud, kuid eriti venekeelses versioonis esitatu tekitab kilomeetrite kaupa küsimärke: „migratsioon töötab kõigi heaks juhul kui see toimib vastavalt plaanile ja vabatahtlikult“.
Eesti riiklikud huvid
Loomulikult võib nüüd öelda, et eelmine tõlkelause on kontekstist välja rebitud. See süüdistus on imelihtne tulema alati, kui ei too ära kogu teksti, kuid see pole leheloos lihtsalt tehtav.
Peamine küsimus minu jaoks on aga järgmine. Eesti välispoliitika (nagu iga teine, nt põllumajandus- haridus- jne poliitikad) peab olema instrument, tagamaks meie pikaajaliste strateegiliste huvide saavutamist. Kas ja kuivõrd selle rändedokumendiga liitumine neid ülesandeid täidab?
Rändeteema on tänases maailmas, eriti siin Euroopas metsikult kirgi küttev. Enamasti lahmitakse emotsioonide pinnalt. Taolise globaalse ulatuse ja mõjuga leppega liitumise eel sooviks aga näha mõtestatud ja kriitilist arutelu, kus parlamendi ja avalikkuse ees toodaks nii poolt- kui vastuargumendid.
---
lugu ilmus siin ja samast on tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment