Eesti ametlik välispoliitiline joon Venemaa suunal on laias laastus selge: koos oma lääne partneritega rakendame ja jätkame sanktsioone, vastuseks Venemaa vaenutegevusele Ukraina suunal. Kuid nii nagu kõigil asjadel meie ümber, on ka selles poliitikas mitmeid mõõtmeid.
Esiteks piiriülese koostöö mõõde. Hiljuti kinnitati ära järjekordne piiriüleste koostööprojektide loetelu, millele eraldatakse raha nii Euroopa Liidu kui Venemaa Föderatsiooni poolt.
Ühest küljest pole midagi loomulikumat kui kahel pool piiri elavad inimesed ja vastavad võimuorganid tegutsevad ühiselt. Nt kui asi puudutab Peipsi järve ökoloogilist olukorda ja kalavarude haldamist, on otsene ja ühine huvi seletamatagi selge.
Piiriülene seotus
Kui kõne all on piiri poolt lahutatud suguvõsade läbikäimine, enamasti vanakeste külastamine, pole puht inimlikul tasandil ilmselt küsimustki, et milleks seda vaja? Lähedaste kalmude korrashoid, teisele poolele jäänud kinnisvara hooldamine – kõik see on üsna sama oluline ja päevakorras nagu 27 aastat tagasi, mil NSVL sisemine administratiivjaotus muutus riigipiiriks.
Venemaa vastandumine Euroopaga on aga jätnud oma mentaalse jälje vähemalt osade kohalike inimeste mõttemaailma. Iga uudis, milles räägitakse ühisprojektidest läänenaabritega, kutsub vastava uudise all kommentaariumis esile vihase vaidluse.
Toon vaid ühs stiilinäite. Ühele vene portaalis jäetud kommentaarile „et ka teisel pool piiri elavad inimesed“ tuleb vastus: „pidage seda väidet meeles, kui te ise koos oma lähedastega põlete ameeriklaste tuumalöögis, mille kanderakette on enda juurde lubanud paigutada needsamad head inimesed“. Ning see on muuseas üsna leebe näide, mis ei puuduta „Geiroopat“ ja muud säärast.
Ei loomulikult ma ei väida et sarnaseid hullumeelseid vaenajaid ei leiduks ka meie poolel. Ja otse loomulikult pole paremat moodust näidata „et ka siin elavad inimesed“ kui taolised ühisprojektid. Lõppkokkuvõttes on ju imeselge seegi, et Venemaa piiriäärsete elanike sõbralikkus või vaenulikkus on üks osa meie julgeolekupildist.
Erinevused Lätiga
Teine aspekt, millest aga tahaks rääkida, on meie erinevus Lätiga. Jah, loo alguses sai küll öeldud, et koos lääne partneritega me ajaks justkui ühte asja. Võrdluspilt Lätiga toob aga välja üsna selged erinevused.
16.detsembrist hakkas nimelt Läti ja Venemaa piirialadel kehtima järjekordne lihtsustus piirirežiimis. Piiriäärsete alade elanikele hakkasid kehtima uued, varasemast veelgi hõlpsamad reeglid, mille alusel nad võivad külastada teise poole samasugust piiriala.
Piiriäärsete kohalike omavalitsuste püsielanike (vähemal kolm aastat paiksust) ja nende lähikondsete jaoks pole piiriületuseks vaja viisat (kusjuures viimaste puhul pole oluline isegi paiksustsensus). 30-50 kilomeetri laiuse nö piirivööndi asukatele väljastatakse kohalike konsulaatide poolt piiriületusluba.
Olukorra hõlbustumise detailid on tehnilist laadi. Loa taotlemisel pole enam vaja esitada tervisekindlustuse poliisi. Kaob sisuliselt ajaline piirang teisel pool viibimiseks, nüüd peab sisuliselt iga 90 päeva järel vaid korraks üle piir „omal“ poolel ära käima. Igakordset piiriületust enam ei kanta reisidokumenti.
Kordan oma põhiväidet – üle piiri suhtlus on loomulik ja see peab säilima kõigi osapoolte huvides. Kuid lihtsalt ka kohalikul tasandil askeldajad peavad meeles pidama, missuguses suuremas raamistikus nad toimetavad. Et ka nemad on oma riigi saadikud ja välisministrid, kes tegutsevad üsnagi pinevas ja julgeolekulises mõttes väga laetud keskkonnas.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment