Sõda on üks imelikult kohutav nähtus. Kogu õõva ja halvava hirmu kõrval on tal veel üks omadus – see mõjub võimendajana. Võimenduvad inimeste nii head kui halvad küljed. Üli- ja üleerutunud mõistused viivad hüperboolini kõik, mis muidu varjus.
Sõda Ukrainas on sünnitanud uue paralleelse reaalsuse. Nimetagem seda tinglikult mentaalseks riigiks Vatistan. Ja selle asukaid vatnik’uteks.
Jah mõistagi ma tean, et termin „vatnik“ tekkis juba varem, nii umbes 2011.a lõpus. Kuid oma äraspidiselt suursuguse hiiguse saavutas see siiski Vene-Ukraina sõja käigus.
Kuriusklikkus
Mis või kes on siis vatnik? Eelkõige kurjalt kapseldunud inimene. Keegi, kelle veendumused ei kuulu vaidlustamisele. Sellised lihtsad veendumused skaalal „hea-ja-halb“. Igasugune katse midagi teistsugust väita või isegi lihtsalt teemat puudutada toob esile möriseva vastureaktsiooni. Obsessiiv-kompulsiiv häire, kui soovite peenemas keeles seda väljendada.
Vatnik oma nimetüvelt viitab vatikuuele. Sellele rohmakale riietus-esemele, mis väga paljudes peades seostub nõukogude ajaga. Eelkõige vangilaagritest tuttava kehakattega, mis rüvedal nõukogulikul moel kandus ka kaevikutesse ning seeläbi tänase Venemaa kesksesse enesemüüti ehk Suure Võidu legendi.
Nüüdseks on sellest vatikuuest saanud vatimehike. Selline kasimatu, kulunud, katkutud, kuid samal ajal kõiki teisiti elavaid ja mõtlevaid inimesi vihkav ja vaenav tegelane. Niipea kui vatimehike ehk vatnik näeb või kuuleb endale sobimatut mõtteavaldust, vallandub korduma kippuv kuri sõnavalang.
Teise versiooni kohaselt on vatnik lihtsalt vatti täis peaga ehk mõtlemis- ja empaatiavõimetu isend. Selline tegelane, kellele mh on omane ka tubli annus anaalsust, jällegi vanglatest pärit allutamismeetodit. Selle visuaalseks kujundiks on tihti vatnikute aukotakendele kleebitud olukord, kus vene lipuvärvides mees on nt USA lipuvärvides mehel seljas.
Vatnik-stalinist ja need teised
Ei, ega see vatnik ei pea välja nägema nagu interneti-meemiks kujunenud sinise silmaga kandiline karikatuur, kelle pea kohal hõljub mõttemull: „какую страну просрали“, mida saaks ligikaudu tõlkida kui „mäherduse suurriigi me oleme kaotanud“, viidates Nõukogude Liidu väärastunud hiilgusele.
Tegemist võib olla täiesti kaasaegse ja isegi esmapilgul sümpaatse tegelasega, kuid keda iseloomustab justnimelt sundmõttelisus, mis praegusel juhul käivitub seoses Ukraina mainimisega. Kuna Ukraina (nagu ka kõigi teiste) iseolemine on karjuvas ja lepitamatus vastuolus impeeriumi-ihalusega, siis on säherdune reaktsioon omamoodi arusaadav.
Et asja keerulisemaks ajada, siis ega vatnik ei pea olema ainult punalipuga vehkiv stalinist. Kuna sõda käib Ukraina ja Venemaa vahel, siis on tekkinud ka selle vormiline vastand aga sisuline vend nagu võšivatnik – viitega ukraina rahvariide sünonüümiks kujunenud „võšivanka“-nimelisele tikitud kehakattele. Ja kuna sõda käib ka meie peades, siis küllap on olemas ka estovatnik.
Paraku see pole ravitav
Nii väga sooviks ju, et see oleks piltlikult öeldes eksiteel oleva inimese määratlus. Midagi sellist, mida saaks nö ravida. Et noh räägid talle ära SELLE loo ja avad NEED faktid ja siis endine vatnik kohkub ja tunnistab, et: "ma eksisin ennem, nüüd ma mõistan!"
Aga ei ole. Vatnik on teadlik valik. Omamoodi ideoloogilis-religioosselt otsusekindel inimene, kes on otsustanud, et ta valib endale uskumiseks justnimelt need seisukohad. Ja seda ei saa tõepoolest "ravida". Igasugune katse vaidluses vastupidist tõestada ainult kinnistab vatniku vaimuseisundit.
Nii et ma soovitan võtta vatnikke kui omamoodi donkihotte, kellel on oma võitlus võidelda. Alustades taolistega omameelest valgustuslikku vaidlust laskud sa nendega samale tasemele. Peamine küsimus on – kuidas vatnikut tuvastada. Nagu hea kolleeg Aimar Ventsel sõnastas selle tabavalt: „Vatnikuga on nagu pornograafiaga: raske defineerida aga sa tunned ta ära kui trehvad.“
No comments:
Post a Comment