Jaga ja valitse taktika on ilmselt üks enamkasutatud ja töökindlamaid võtteid poliitilise manipuleerimise tööriistakastis. Suur-riiklike, et mitte öelda imperiaalsete eesmärkide saavutamiseks pole midagi lihtsamat ega odavamat kui otsida üles mõni lõhe sihtriigis ning asuda seda toitma. Taevas näeb, et taolisi murdekohti on Balkanil massiliselt.
100 aastat tagasi, 1918.a loodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriik, hilisem Jugoslaavia toimib tänaseni suurepärase katselaborina nii igat masti manipulaatoritele kui identiteedi-uurijatele. Serblaste sattumine juhtivast rahvast uude rolli, kaotusi kogevaks vähemuseks on aga suisa oivaline alusmaterjal konfliktiõhutamiseks.
Jugoslaavia lagunemise järel on serblastele jäänud küll omanimeline riik, kuid ka massiliselt vähemusi kõigisse ülejäänud osadesse. Ühest sellisest osast ehk Bosnia-Hertsegoviinast seekord juttu tulebki.
Ameeriklaste raport
Hiljuti avaldas USA välispoliitika instituut mõttepaberi sel teemal, kuidas selle liitriigi üks osa, Serblaste vabariik (mitte segi ajada Serbiaga) toimib polügonina, millel Venemaa harjutab NATO-tõrje operatsiooni.
Ülevaate põhitees on väga lihtne. Hiljuti NATO liikmelisuse saanud Montenegro kogemus oli Moskvale pettumus. Väidetav riigipöördekatse ei andnud tulemusi ning Moskva mätta otsast vaadatuna toimus ebasoovitav areng ehk NATO laienemine. 2015.a kutse saanud väikeriik jõudis eesmärgini juba 2017.a ning seda ei suutnud takistada ei kohalik serbia vähemus ega Kremli vastuseis.
Nüüd tegevat Venemaa kõike mis enda võimuses, et vältida järgmist kaotust. Bosnia-Hertsegoviina sai liikmelisuseplaani juba kümme aastat tagasi, kuid formaalset liitumiskutset pole veel esitatud. Vaatamata sellele, lähtudes eeldusest et territoriaalsete vaidlustega riigid pole NATO-kõlbulikud, korraldati Serblaste Vabariigis 2016.a referendum, mida võib tõlgendada kui ettevalmistust ebaseaduslikuks eraldumiseks.
Venemaa toetus
Ameerika mõttekoja mõttepaber kubiseb kümnetest näidetest selle kohta, kuidas Venemaa tegutseb oma eesmärgi saavutamiseks. Nii relvastatakse kohalikku politseid Kalasnikovi tüüpi relvadega sel määral ja moel, mis ilmselgelt ületab politseilise funktsiooni jaoks vajaliku.
Ametlikult looduskaitselisi ja muid pehmeid väärtusi kaitsvad ühendused koostatakse noortest tursketest meestest, kes tegelikult treenivad end puht-sõjalistel harjutustel, mida saabuvad juhendama vene instruktorid. Omamoodi lustaka vahepalana kõlab näide, kuidas „kasakate rahvakunstirühmana“ saabus riiki sadakond tegelast Venemaalt, kelle kunstiline võimekus jäi tunduvalt alla nende sõjalisele väljaõppele.
Mõistagi ei puudu ka Venemaa majanduslik mõjutustegevus. Gazpromi jm vene riiklike asutuste poolt kontrollitakse nii energeetikat kui metallurgiat, teede-ehitust jms. Meretuks jäänud Serbiat ja Ploče sadamat ühendavat raudteed ehitavad mõistagi vene taustaga ettevõtted. Tihedad koostöösidemed juhtivate poliitiliste jõududega ja Serblaste Vabariigi presidendi Milorad Dodik varjamatu venemeelsus annavad kogu pildile viimase lihvi.
Kui ameeriklaste ülevaatele midagi ette heita, siis ehk vaid seda, et selle koostamisel pole kasutatud ühtegi venekeelset allikat. Piisab kasvõi Venemaa kurikuulsaima motoklubi Ööhundid – kellel on aktiivne roll mängida nii Serbias endas kui Serblaste Vabariigis – veebilehe või sotsiaalmeedia kontode külastamisest, kui kogu asi saab endale juurde õigeusliku nn Russkii Mir nimel peetava vastupealtungi raamistiku.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment