Oletame, et juhtub kolm sündmust. Esiteks BREXIT toimub ja Ühendkuningriigid lahkuvadki Euroopa Liidust. Teiseks, sellele järgneb Šoti iseseisvumine ja kolmandaks liitumine EL’ga (mida tihti ekslikult nimetatakse „EL’i liikmeks jäämiseks“, kuid sisuliselt tuleb uuel riigil hakata asju ajama nullist). Mis sellega seoses muutub?
Ärme anname kummalegi sündmusele mingeid hinnanguid, et nad on „halvad“ või „head“. Ärme püüame lahti rääkida, kuidas need mõlemad asjad juhtuda saavad ja kas neil on omavaheline, veelgi enam põhjuslik seos. Võtame selle muutunud olukorra lihtsalt lähtepunktiks.
See võib esmapilgul tunduda kummaline, aga muudatusi tuleb vaadelda vähemalt viiel tasandil. Aga kõigest järgemööda ja liigume nö seespoolt väljapoole. Proovime põgusalt hinnata, kes kaotab ja kes võidab.
Esiteks. Kõigepealt UK sisemine tasand ehk Šotimaa iseseisvumine. Nii London kui Edinburgh kaotavad eelkõige seetõttu, et tuleb alustada pikki, mahukaid ja ressursseneelavaid läbirääkimisi selle üle, kuidas korraldada omavahelisi edasisi suhteid. Šotimaa samas pikemas perspektiivis küll pigem võidab, sest EL on ilmselt aldis andma talle soodsaid (taas-)liitumistingimusi, tõestamaks enda atraktiivsust ja andmaks ninanipsu breksitööridele.
Teiseks. UK-EL tasand. Mõlemad pooled kaotavad, kuna peavad jällegi kulutama inim-, aja- ja finantsressursse uute reeglite paikapanemisele, rakendamisele, kontrollile, lõpututele kohtuprotsessidele jne. EL pool kaotab samas suhteliselt vähem (vähemalt lühiperspektiivis), kuna tema ressursibaas on suurem. UK võib teoreetiliselt kunagi hiljem ka võitma hakata, juhul kui tal õnnestub sõlmida mingid vormilt hiilgavad ja sisult toimivad asenduslepingud nt USA või Hiinaga.
Kolmandaks EL sisetasand. Brüssel lühiperspektiivis kaotab, kuna ta peab hakkama liikmesriikidega rohkem arvestama, vältimaks analoogseid EXIT’eid. Ilmselgelt leidub neid, kes hakkavad Brüsselit taoliste võimaluste kordumisega santažeerima. Samas aga tekib Brüsselil hea argument EXIT’ite tõrjumiseks: „näete, UK puhul tõi see kaasa riigi lagunemise, kas soovite sama teed minna!?“. Pikas perspektiivis, juhul kui see võimaldab EL ümber mõtestada ja panna tööle toimivamatel alustel, võib aga EL sellest ka võita.
Neljandaks nn Lääne tasand. Raskesti hoomatav, aga tihti viidatav tasand, millele omistatakse toimimist mingit ühtsete väärtuste alusel, mis teda seeläbi peaks eristama ülejäänud, mitte-niivõrd-vabast-ja-ühtsest maailmast. Lääne tõsiseltvõetavus ühtse jõukeskmena saab tõsise löögi, kuna selgub et ühtsuses on tugevaid mõrasid, mida Lääne üks osa (USA) kasutab teise osa (EL) nõrgestamiseks. Šoti faktor jääb sellel tasandil väheoluliseks, ent meeldivaks erandiks plusspoolel, näidates kuidas Läänes asju aetakse õigusriiklike mehhanismide tasandil.
Viiendaks rahvusvaheliste suhete süsteemi tasand. Süsteemil laias laastus on üsna ükskõik, kui mitu osalist selles toimib, olgu siis üksikute riikidena või liitudena. Kuid rahvusvahelise õiguse mõttes (mis peaks olema selle süsteemi nö selgroog) on nii BREXIT kui Šotimaa ühtemoodi positiivsed näited, juhul kui need viiakse lõpuni poliitilise protsessi, mitte vägivalla lainel.
Enne lõpulauseid soovitan aga astuda korraks BREXITi raamistikust välja ja mõelda veidi laiemalt. Võrdluseks toon ühe teise alliansi ja teise riigi, nimelt NATO ja Prantsusmaa. Jah, ajad ja olud olid teised, kuid võrrelda saab ikkagi. Prantsusmaa vahepeal kaugenes NATO’st ka siis lähenes jällegi. Kas sellest kaotas üks või teine osapool? Vahetult sündmuste keerises olles võis toona tunduda, et see kõik on lõpu algus ... aga tegelikkuses ei juhtunud midagi fataalset.
Aga kõige lõpuks siis selline kokkuvõte. Jätame kõrvale kogu mõjutustegevuse väljaspoolt ja hindame võimaliku BREXIT ja Šoti faktori koosmõju eeldusel, et kõik toimub õigusriiklikult korrektsel tasemel. Esiteks saame me siit suurepärase õpikunäite sellest, kuidas sedasorti lahutused ja liitumised peavad käima (mitte roheliste mehikeste ja libareferendumite abil).
Teiseks antakse meile asjakohane meeldetuletus, et igasugusele tõmbejõule tekib loomuldasa tõukejõud ning kõiges selles pole midagi traagilist – pigem vastupidi, vabas maailmas niimoodi asjad käivadki.
Kolmandaks aga leiame igavesest ajast igavesti kordamist vajava mõttekäigu, et miski pole igavene siin (poliitilises) maailmas, riigid ning liidud tekivad ja lagunevad. Ja et elu oma seaduspäradega jätkub ka peale neid sündmusi, mis lähiperspektiivis vaadatuna tunduvad lootusetult kaootilistena.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment