Venemaa ühiskondlikus teadvuses toimub sõja ning vägivalla hiiliv normaliseerimine.
Kui mingit nähtust piisavalt kaua vaadelda, siis hakkad nägema mustreid ja nende muudatusi. Nihkeid maatriksis, kui soovite. Mitte niivõrd suurtelt tribüünidelt öeldud deklaratiivsetes sõnades, kuivõrd päriselus toimuvates mikromuudatustes.
Jälgides igapäevast infolõime juba paarkümmend aastat, on viimaste aastatega järjest rohkem hakanud silma jääma sedasorti sõnaühendid, mis eestikeelses kõnepruugis sisuliselt puuduvad ning mõjuvad kummaliseltki. Sõjalis-patriootiline kasvatus, sõjalis-õigeusklikud lastelaagrid, sõjalis-rakenduslikud spordivõistlused, sõjalis-ajaloolised koolituskursused jne.
Tuulenuusutamine ...
Oluline on siinkohal rõhutada, et need sõnad ja teod ei ole mitte niivõrd ülalt alla otsesõnu pressitud, vaid suuresti just nö rohujuuretasandil tekkivad. Seda võiks ju tõlgendada mingi vene ühiskonna ja vaimsuse erilise militariseerituse läbi, kuid ma võtan seda nähtust siinkohal teisiti seletada.
Igapäevaelus ei tegutse ja mõtle vene inimene kuigivõrd teistmoodi kui meie siin. Jah, kindlasti on nö ülemise korruse tunnetuses erinevusi, vene hing on harjunud endast mõtlema suures, imperiaalselt vägevas mõõtkavas, kuid see on hetkel teisejärguline.
Kujutage ennast ette keskmise vene provintsi asukana, kes üritab ennast ja oma peret kuidagi ära elatada, minemata vastuollu seaduste ning omaenda südametunnistusega. Loomulikult üritab siis igaüks ringi vaadata, et kuspool on mingid ressursid saadaval ja kuidas neid ära kasutada. Noh umbes nii nagu koopainimene nuusutab tuult, et kuspoolt on haista saaki ja mis külje pealt on sellele mõistlik läheneda.
... ja suunanäitamine
Sellise tuulenuusutamise käigus saab päris lihtsalt selgeks, et kõige lihtsam on oma tegevustele toetust saada, kui selles on see vähemalt üks, aga soovitavalt kaks komponenti. Esiteks sõjalis-patriootiline ja teiseks õigeusklik.
Noh näiteks oled sa tegev noorsootöös ning huvijuhina otsid toetust oma lastelaagrile. Või oled sa tegev MTÜ’s ja soovid leida rahastust mingile haridus- või kirjastus-projektile. Vaadates ringi, et missugused projektid saavad toetus-süste erinevatest eelarvetest, sh presidendi rahastusest, saab sul väga kiirelt selgeks, kuspoolt tuul puhub.
Samasugusele suunasurvele alluvad mitte ainult kohaliku külaseltsi asja ajajad, vaid ka kõikvõimaliku ministeriaalsed ja ametkonlikud tegelinskid. Seetõttu laskub ka ülevalt alla järjest rohkem selliseid algatusi, millel on kõva nõukogulik-patriootiline lõhn man. Nii näiteks on sisuliselt kohustuslikuks muutunud uuesti sisse seatud VTK normide täitmine (Valmis Tööks ja Kaitseks ehk sõjalis-sportlikud sooritused), juhul kui soovid olla nn kaadrireservis arvestataval kohal.
Vanad viisid uues kuues
NSVL aegsete märgisüsteemide taastootmises pole midagi eriskummalist. Keerulistel aegadel on endiste aegade idealiseerimine paratamatult tekkiv fenomen. Venemaa ühiskonnas tajutakse maailma õmblustest kärisemist teravamaltki kui mujal, sest nende tele-eeter peksab seda trummi agressiivselt ja armutult.
Oluline on mõista, et see pole mingisugune „müstilise vene hinge“ erijuhtum. Nn tuulenuusutamine ja signaalide püüdmine on ellujäämiskunst, mida on harrastatud aegade algusest peale – ega ma ilmaasjate ennem koopainimest maininud. Lihtsalt igas ühiskonnas ja riigis avalduvad need veidi erinevates vormides, Venemaal mh ka opositsionääride ja muude hingerahurikkujate kõrvaldamises.
Vene maatriksi muutumist on meil lihtsalt veidi käepärasem ja olulisem jälgida, seetõttu räägime sellest ehk veidi rohkem kui tahaks. Sest lisaks kõigele muule on vene ühiskonna militariseerumises meie kõigi jaoks siin ka otsest sõja hõngu.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
2 comments:
Sattusin juhuslikult kuulama Teie kommentaare A. Kanneli küsimustele Venemaa kohta, leidsin selle olevat mõttelaadilt väga tuttavana ka endale, kuigi pole osanud nii seda väljendada, aga alateadlikult kogu aeg tajunud. Ja ühte asja pean tõesti oluliselt positiivseks, et valdan vene keelt - küll paremini passiivselt, aga digiajastul on sellel suur eelis. Venemaa on minu jaoks olnud kogu aeg müsteerium, mida võib vihata või armastada, aga ükskõikseks ei jäta ta vast kedagi. Olen üles kasvanud ja hariduse saanud Nõukogude Eestis: Tilsi lastekodu, Tartu muusikakool, Konservatoorium. Töötanud pedagoogina ja orkestrandina ja lõpuks õnnestus Soomes viibides (1983) ära hüpata Rootsi ega kahetse. Lapsepõlves olin aktiivne ja uskusin süsteemi (mind saadeti isegi Artekki 1961.). Tartus ühiselamus kuulasin kõrvad kikkis, mida teised arvasid süsteemist. Konservatoorium avas mu silmad süsteemi olemusest ja pani kõvasti ümber mõtlema ja analüüsima. Eriti kohtumistest välismaalaste ja eriti prantslastega. Õppisin fakutatiivselt Konsis ka pr. keelt. Mul õnnestus paaril korral viibida Prantsuse-Nõukogude sõpruslaagris Minski lähedal kuulsate 60-ndate mässuliste prantsuse pahempoolsete nõukogude sõpradega. Mu hing oli kahestunud ja otsustasin lahkuda sellest süsteemist et ise kogeda, mis on kuulujutt, mis tegelikkus. See on aga juba uus teema. Elan praegu Rootsis pensionärina, jälgin sündmusi Eestis ja mujal maailmas interneti kaudu üsna aktiivselt.
soovin jõudu maailma jälgimisel. kuni on säilinud uudishimu ja avatud meel, on kõik hästi!
Post a Comment