Venemaa kasutab teadlikult nö kesktaseme koostööd, näitamaks Lääne sanktsioonide-poliitika silmakirjalikkust. Olgu selleks kas riiklikud ettevõtted või kohalikud omavalitsused, eesmärk on üks ja lihtne – tõestada kõigile, et jutud Lääne ühtsest hinnangust Venemaa tegudele pole muud kui tühi jutt.
Kremli mainekujundajatele on antud tööülesanne näidata, kuidas tegelikult kõik tahavad Venemaaga koostööd teha. Väga lihtsalt öeldes: iga hinna eest kustutada kõigi mälust olukord, kus Venemaa liider jääb rahvusvahelisel kohtumisel üksi lõunalaua taha konutama (jutuks on piinlik ja kurb seik 2014.a G20 tippkohtumiselt).
Näiteid eri tasandi pingutustest selle nimel on palju, kõige lihtsamad nendest on iga taseme investeeringute ligimeelitamistest. Investoreid jahivad kõik, kuid praegu on Venemaal iga sissetoodav välisfirma või –investeering poliitilise tähtsusega ja vastavalt ka esitletav.
Petlikult pehme rohjuuretasand
Kohalike omavalitsuste tasemel koostöö on tihtilugu ekslikult tajutav kui nö rahvadiplomaatia osa. Et see on midagi sellist pehmet ja süütut nagu teatritruppide, laulukooride või spordimeeskondade omavaheline läbikäimine. Rohujuure tasand või nii. Tegelikkuses see nii paraku pole.
Kohalikud omavalitsused on samavõrra oma riigi lipu hoidjad kui nt presidendi kantselei või parlament. Toon mõned lihtsad näited, kuidas nö süütut ja pehmet koostööd tipptasemel politiseeritakse ja omamoodi „streigimurdmisena“ esitletakse.
Maikuus toimunud Piirialade koostöö Foorumil lausus Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, et taolise taseme kontaktid on kõige vähem kahjustatud Lääne poliitilisest survest. Parim tõestus sellele – piirialade koostöö leppe sõlmimine Eesti ja Venemaa vahel.
Juunikuus kohtusid Krasnodaris Venemaa ja Saksamaa linnade esindused. Taolise ürituse riikliku tähtsuse rõhutamiseks sõitsid kohale ja esinesid kõnedega mõlema riigi välisministrid, rääkides sõprusest ja koostööst rahvaste vahel.
Riiklik russofoobia?
Taolisi näiteid võiks tuua veel ridamisi, kuid nende kõigi sõnum on üks. Et Lääneriikide kodanikud tegelikult hirmsasti tahavad koostööd teha Venemaaga, aga ülaltpoolt (loe: Washingtonist ja Brüsselist) pealesurutud rumalad piirangud ei lase sellel toimuda. Et Venemaa pole midagi valesti teinud, tegu on vaid Ameerika poolt juhitud konkurentsivõitlusega Venemaa vastu. Riikliku russofoobiaga, kui soovite.
2019.a saavad Pihkvas toimuma Rahvusvahelised Hansapäevad. Taoline otsus anda Pihkvale nende korraldamise õigus toimus veel enne Krimmi annekteerimist. Peale seda on rida rahvusvahelisi üritusi Venemaal ära jäetud, seda enam saavad olema ära kasutatud kõik allesjäävad.
Pihkva oblasti ja linna esindajad tuustivad praegu kõikjal ringi, tagamaks riikliku tähtsusega ülesannet näidata enda juures kõiki lippe. Riigilippe. Nendesamade riikide lippe, mille riigimehelikumad esindajad räägivad sanktsioonide vajalikkusest karistuseks Venemaa neoimperiaalsete tegude eest. Nendesamade riikide lippe, mille omamehelikumad esndajad torkavad käe pihku ja ütlevad, et tegelikult on kõik hästi.
Rahvadiplomaatia on mõnikord ainus vahend, kuidas asju ajada, hoida lahti suhtluskanaleid jne. Kuid paraku on sellel täpselt samamoodi vähemalt kaks otsa nagu ka nö suurel diplomaatial. Igasuguses diplomaatias on olulised sõnumid, mida edastatakse ning oleks hea, kui need oleks omavahel koosõlas.
—
lugu ilmus siin
—
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment