Väljaspool sõda hakkavad inimesed esitama küsimusi oma elujärje kohta. Nende lojaalsus hakkab hajuma, eelistades itaalia tapeeti, rootsi mööblit ja saksa autosid.
Pealegi – mittesõda paneb inimesi vaatama kahtleva kaupmehe pilguga oma võimukandjate otsa. Et „kui sina ei suuda mulle tagada piisavalt häid tingimusi, võibolla oleks aeg sind välja vahetada mõne parema äripartneri vastu“, pidades silmas uute inimeste palkamist juhifunktsioone täitma. Olulise täpsustusega – ajutiselt täitma. Umbes nii nagu aktsiaseltsi juhti, aga mitte omanikku. Et kui ei saa toime oma ülesannetega, siis lahku palun ametist ja tee kohta uuele. See ei mahu aga missionäärse/passionaarse inimese pähe, et kuidas ometi teda saab ametist kõrvaldada? Aga kes siis hakkab SUURT ülesannet täitma?
Puhas filosoofia
Hiljuti ilmus venekeelses inforuumis (mis on palju laiem kui Venemaa Föderatsiooni nimeline impeeriumikönt) vastav mõtisklus. „Imperiaalse paranoia režiim“ (autoriks Mihhail Jampolski, New Yorki ülikooli professor, kes on olnud seotud ka Tartu-Moskva semiootikakoolkonnaga). Puhastan selle akadeemilisest filosoofiast ning laotan koos omapoolsete mugavduste-lisandustega siia, sest mõttekäik kui selline on seda väärt.
Tõsi küll, ma pole päris nõus viidatud kirjatükis oleva nägemusega, nagu kõikvõimalikud enam-vähem ratsionaalsed seletuskäigud toimuvale oleks ekslikud ning kõiges tulebki otsida ainult irratsionaalset, üdini ideoloogilist alget.
Samas on tõepoolest silmatorkav see hämmelduse seisund, milles on enamik ka Venemaa enda eliidist, kes täpselt ei saa aru et mis värk on ja mille nimel see konkreetne sõda Ukrainas käib. See segadus ilmneb parimal moel selles, kuidas sõja eesmärki kogu aeg ümber sõnastatakse. Segaduseloome on aga paraku ka üks väga selge käekiri KGB kasvandike tegevustele, ilma igasuguse müstilis-ideoloogilise vahuta.
Vastuhakk uuele ilmakorrale
Aga nüüd siis ikkagi – teksti keskne väide kõlab umbes nii: tegu on Venemaa vastuhakuga maailmakorrale, kus majandus on poliitika suhtes ülimuslik. Selles maailmas valitseb sisuline multipolaarsus, milles ainuke kriteerium on majanduslik võimekus. Et sa kas suudad olla oluline globaalses tööjaotuses või ei suuda. Nö riikliku suuruse / sõjalise võimekuse komponent selles maailmas hägustub, muutudes hea juhtimisoskuse korral pigem täiendavaks turvapadjaks.
Ehk siis Venemaa roll majanduskeskses maailmas on samasugune nagu igal teisel riigil. Selles taustsüsteemis võivad Taiwan või Quatar olla Venemaaga samal pulgal või kohati isegi olulisemadki. Juba paljas mõtegi sellisest mõõtkavast mõjub Venemaad suurena näha tahtjatele ärritavana.
Mingis mõttes võib seda võrrelda põlvkondliku konfliktiga vana seisusliku aadli ja uue, majandusliku eliidi vahel. Vana, iidsetel aegadel saadud ununenud tegude eest saadud eesõigustega aadel on mõistagi raevus, vaadates uue põlvkonna edukaid tegijaid. Et mismõttes need ei tea kuskohast välja ilmunud uustulnukad on olulisemad kui meie? Mis sest et selle vana aadli / impeeriumi lossid on rääbakad ja viltuvajunud, nad räägivad ikkagi mingist erilisest vaimsusest, mille tõttu neil olla õigus valitseda.
Veelgi enam lihtsustatuna võib seda näha nö vana maailma mässuna uue vastu. Vanas maailmas määras ära jõud ja võimekus haarata ning hoida uusi territooriume – see näitas riigi vägevust ja pidi panema ülejäänud maailma lugupidavalt suhtuma. Uues, majanduskeskses maailmas vaadatakse vana sõjanuiaga vehkijat kui veidrat ja ohtlikku degeneranti ning üritatakse teda isoleerida ... mis aga omakorda ajab vanas võtmes mõtlejad / endise hiilguse igatsejad veelgi rohkem marru.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment