Euraasia enesepettus

„Euraasia ühenduste areng näitab tulevase maailmakorra suunda“ – umbes nii võiks tõlkida hiljuti ühes Venemaa välisministeeriumi ajakirjas ilmunud sõnumit. Idee iseenesest pole midagi uut, Venemaa on ammu rääkinud vajadusest asendada Lääne-keskne, transatlantiline maailmakorraldus millegi uuega, soovitavalt Euraasia-kesksega.

Tõepoolest, kui piisavalt kaua istuda kuskil Moskva kabinetis suure maailmakaardi ees, mille pinnalaotuse kesmeks on Euraasia manner, siis võib see mõte olla haarav ja suisa ainuvõimalikuna näiv. Selle eurasianistliku nägemuse kohaselt on maailma keskus kuskil müstilisel Südamaal ning kõik ülejäänu on perifeeria. Aafrikad ja muud Ameerikad on selle kaemuse kohaselt pelgalt saared, mis sellest et suured, aga siiski midagi kõrvalist ja ebaolulist.

Tõsi küll, seda hiigelmandrit ümbritseb maailmameri, mis aja ja tehnika arenedes osutus olulisemaks kui varasemalt seda ette kujutada suudeti. Selle mere valitsemine ja kasutamine laevastike abil osutus tolleks vääramatuks jõuks, mis kummutas maailmasaare ehk Südamaa vägevuse.

Hea ja halva vastand

Kordan, et see kõik on pigem ulma, geopoliitilise mõttepaine valdkonda kuuluv. Kuid kui ükskõik missuguse väljamõeldud paralleelsuse sisse piisavalt kaua vaadata, siis vaatab see sügavik ühel hetkel sulle vastu ning haarab endasse. Nii on see juhtunud Venemaa enesemõtestajatega juba enam kui sajandi jagu – eurasianismi algeid vene mõtteloos võib ajalises mõttes tõmmata juba XIX sajandi lõpust.

Selle imperialistliku ideoloogia baasiks on nägemus Euraasia mandri „loomulikust“ ühendamisvajadusest, selleks et vastu hakata merelistele jõududele. Kuna merelise impeeriumi lähtepunktiks oli alguses Inglismaa ning hiljem USA, siis on see „oluline teine“ saanud endale ka ühise nimetaja – vene mütoloogias visalt leviva anglosakside üldnimetuse. Ja otse loomulikult on taolises duaalses maailmas üks poolus hea ja teine halb. Pole vist kuigi üllatav, et „hea“ on Venemaa-keskne ja „halb“ anglosakside maailm. Kas pole mugav ja lihtne taolises globaalses mõttemullis elada, kus hea ja kurja tundmise puu on suisa maailmakaardilt vastuvaatav.

Selle mõttesuuna sõjakamad esindajad (nt kadunud Vladimir Žirinovski) on rääkinud vajadusest lasta vene sõduritel loputada oma saapaid India ookeanis. Akadeemilisemad ja rahulikumad tegelased (nt Sergei Karaganov) tarvidusest pöörduda kõigepealt majanduslikus ja demograafilises mõttes Siberisse, see taaskoloniseerida ning seeläbi panna alus tulevasele hiilgusele. Noh või siis võtta tagasi oma kujuteldav kunagine hiilgus ja loomulik roll (Aleksander Duginile omane mõttekäik).

Kahe gloobuse paradoks

Selle mõttelennu ainuke häda on vastikult jonnakas reaalsus. Tõepoolest, kui mitte miski muu, siis maailma demograafiline raskuskese paikneb Euraasias, jagunedes üsna võrdselt Hiina ja India vahel. Kuna Moskva soovmõtlejad tahaks hirmsasti näha, et nood kaks hiiglast asuks Venemaaga ühes paadis, siis kasutatakse tihtilugu „globaalse enamuse“ mõistet, eriti kui õnnestub nt ÜRO hääletustel olla ühtemoodi arvamusel. ÜRO suure saali eripära on aga see, et igal riigil on üks hääl, olgu ta nii väike või suur kui tahes ning see asjaolu ajab eurasianiste marru.

Aga sellel reaalsusel on teine tahk – Euraasia ühtuseks ei piisa Lääne-vastasusest. Selleks peaks olema midagi enamat ja eelkõige peaks see olema ühtne majandusruum, mida pole aga vähemalt seni, isegi mõningase poliitilise tahte olemasolu korral välja kujunenud. Ja selle vastu ei räägi isegi mitte niivõrd geograafilis-geoloogilised eripärad ehk mäemassiivid Venemaa ja Hiina/India vahel – see oleks ehk tänapäevaste tehnoloogiatega ületatavgi. Küsimus on mentaalsuses.

Moskva eurasianistlikud soovmõtlejad võivad kuitahes palju koossöötelgi, „strateegilisi kolmnurki“ ja muid kujundeid joonistada Venemaa-Hiina-India ühendamiseks, reaalsest liitlusest on asi ikka sama kaugel kui oli ennem. Häda selles, et Hiinal on oma gloobus ja maailmakaart, mille keskmeks on Hiina ja kõik muu on perifeeria. Venemaal on selles perifeerias küll oma koht, kuid eelkõige suure tühja ruumina. Neid kahte gloobust ei ole põhimõtteliselt võimalik ühendada, ehkki situatiivseid liite ei saa ka kunagi välistada – nagu näitavad ka needsamad hääletusmustrid ÜRO’s.

Moskva suudaks teoreetiliselt olla Euraasia ühendaja juhul kui tal õnnestuks rajada toimivad ühenduskoridorid olgu siis raudteede või kasvõi väljaehitatud Põhja-Meretee tasemel, kuid seni ei paista sellise mõtestatud tegevuse jälgi rohkem kui hõredates paberites ja kõnedes. Seega – Euraasia ühendamine pole vähemalt seni enamat kui enesepettus.

---

lugu ilmus siin