Kahe kõne võrdlus: Zelenskõi ja Putin

Riik koosneb rituaalidest. Lippudest, vappidest, auvahtkondadest, piiripostidest. Riigipeade aastavahetuse kõne pole võibolla nendest kõige tähtsam, eriti rahulikel aegadel. Küllusliku laua taga istuvad heatujulised kodanikud lasevad sellel kõnel kõlada kui lihtsalt ühel ettevalmistaval tausta-elemendil enne aastavahetuse tipphetke ja pokaalide kõlinat, kallistusi ja häid soove.

Kuid ajad pole praegu rahulikud ja külluslikud. Isegi kui meil endil õnnestus see aastavahetus mööda saata suhtelises heaolus, soojuses ja valguses, siis otse meie kõrval käib sõda. Üks naaber tungis kallale teisele, üritades keskaegsete meetoditega haarata endale uusi territooriume ja varasid.

Mõlema naaberriigi presidendid pidasid oma aastavahetusekõne. Mina omakorda pidasin enda kohustuseks need mõlemad ära vaadata ning jagan nüüd mõned muljed. Loomulikult pole see päris kiretu, akadeemilis-politoloogiline tekstianalüüs, vaid emotsionaalne üldistus. Sest emotsioonidele ongi taolised kõneaktid/esinemised suunatud.

Need kõned olid hämmastavalt erinevad. Oluline pole nende kõnede pikkus (Putini kõne 9 ja Zelenskõi 17 min), vaid sisu ja vormistus.

Kardinaalselt erinev pilt

Visuaal erines radikaalselt. Ukraina president on sõja algusest saadik valinud rindemehelikult lihtsa riietuse ning on nüüdseks habetunud nagu suur osa kaevikutes võitlevatest meestest. Venemaa president on jätkuvalt ülikonnastatud ja lipsustatud, nagu midagi poleks muutunud ja tema oleks jätkuvalt stabiilsuse garant.

Ukraina president rääkis suurest pimedast ruumist, üksi ja hingestatult, taustaks vaid kehva valgustuse käes lehviv Ukraina lipp ja üksikud valgustatud aknad. Ta täitis selle ruumi ära ise, hingestatult veenvalt rääkides, kasutades pause, väga head heli- ja videofooni. Zelenskõi samastus oma rahvaga, kõnetas ja nimetas neid võrdsetena.

Venemaa president rääkis hästivalgustatud punkrist, taustaks 19 mundris inimest, kellel igaühel rinnas ka aumärk. Helitult, kuivalt ja vaid aeg-ajalt hääletugevusega oma kõnet ilmestades. Putin ja tema vaikivad käsutäitjad. Pole üldse oluline, kas nende hulgas oli ka mõni päriselt rindel käinud tegelane või olid kõik palgalised julgeoleku-näitlejad. Neil käsutäitjatel jäi üle vaid seista sirgelt, vaadata ühte punkti, isiklikust otsusvabadusest oli neil õigus aeg-ajalt silmi pilgutada.

Väga erinevad sõnumid

Ukraina president rääkis oma riigi kaitsmisest. Et kuidas mitte Ukraina pole kaotanud territooriume, kodusid ja inimelusid, vaid need on Ukrainalt võetud, röövitud ja tapetud. Terroristide ja okupantide poolt. Kuidas Ukraina vaatamata soovitustele alla anda hakkas vastu ja kuidas samm-sammu haaval võtab röövlite käest kõik tagasi.

Venemaa president rääkis ise endale vastu, nimetades röövsaaki kord uuteks territooriumiteks, kord põlisteks vene aladeks. Rääkis sellest, kuidas Lääs petab ja valetab, kasutades Ukrainat ära Venemaa ründamiseks.

Pimedas peetud kõnest õhkus valgust, lootust ja teadmist, et saavutatakse võit pimeduse üle.

Heledalt valgustatud punker-stuudiost õhkus külma kalkulatsiooni sellesse, et küllap ohver väsib ning röövlile jääb võit.

Kaks rituaalset kõnet. Kaks kardinaalselt erinevat kõnet. Mõlemat oli raske kuulata. Ukraina presidendi kõne ajal oli korduvalt kurgus liigutuskramp. Venemaa presidendi kõne lõpunikuulamiseks tuli pingutada.

Vabaduse hääl pimedusest ja diktatuuri hääl punkrist. Kaks naabrit, kelle vahel pole hetkel midagi ühist peale rindejoone. Ja see rinne jookseb ka läbi meie südamete. Ma ei tea, kuidas kellele, kuid minu jaoks on sümpaatsem vabaduse hääl, isegi kui see kostab pimedusest. Sest et selles on lootust ja inimlikkust.

---

lugu ilmus siin