Venemaa pealinna peaväljaku äärde on rajatud kummaline nekropol, mille keskseks elemendiks on NSVL rajaja, Vladimir Lenini maapinnast allapoole viidud, kuid seni matmata surnukeha. Seda võib vaadelda kummaliste religioossete praktikate peegeldusena, kus võimsad säilmed on nii olulised, et loomulikult tekkinud mustal turul on võimalik soetada kümnete kaupa vajalike tegelaste sõrme- või varbaluid, mõnikord aga sama seltsimehe mitmeid kolpe.
Samas on omamoodi lummav vaadata, kuidas käredalt reiligiooni-vastane Lenin võeti-taaskasutusse, kujundamaks temast surmajärgselt religioosset sümbolit, mille ümber ehitati Nõukogude Liidu nimelist kultuslikku projekti. Sellel projektil olid kõik religioonile omased sümbolid, alates pühakute piltidest (Keskkomitee plakatid punanurkades) kuni punapastorite-politrukkideni.
Muumia kui mood
Kõik siin ilmas käib mingite moevoolude järgi. Lenin polnud ei esimene ega viimane, keda on ajaloos mumifitseeritud. Alustame kasvõi muistsest Egiptusest, mis on seda enam oluline, et Lenini surma aegu (möödunud sajandi 20’tel aastatel) oli egiptoloogia ülipopulaarne kogu maailmas. See seletab mh, miks mausoleumi arhitektuuseks vormiks valiti vene tradistioonidega mitte kuidagi haakuv astmik-püramiid.
Peale Leninit mumifitseeris seesama nõukogude teadlaste meeskond veel 9 kommunistlikku liidrit, vaid üks – Hiina juht Mao Zedung konserveeriti sisse hiinlaste endi poolt. Praeguseks on lisaks Leninile ja Maole veel kolm matmata kommunistlikku muumiat Vietnamis ja Koreas.
Aga ajad ja moevoolud muutuvad. NSVL lagunemise aegu jõudis muumiakummardamine oma vastasmärgini ning toonases tele-eetris jõuti irooniast nõretava tõestuseni, et tegelikult on Lenin hoopiski seen. Muumiat hoidev ja toitev labor on taandunud tagasihoidlikuks Ravimtaimede instituudiks.
Matta või mitte
Tuleb tunnistada, et aeg-ajalt on peaaegu jõutud otsuseni, et kadunuke tuleks maha matta. Viimati tahtis selle teoks teha Boriss Jeltsin, kuid siis selgus, et ümbermatmiseks on vaja kohaliku omavalitsuse luba. Kuna toona oli Moskva linnapeaks Jeltsiniga raevukas konfliktis olev Juri Lužkov, siis jäi asi lõpuni viimata, kuna oli ilmselge, et asi antaks koheselt kohtusse ja poleks üldse kindel, et president võidaks – Venemaal oli tookord veidi demokraatlikum ja õigusriigile omasem õhustik.
Avalikku arvamust on sel teemal sondeeritud korduvalt, viimatine uuring näitab, et arvamus on üsna pooleks. 41% vastanuist oli matmise poolt, 41% vastu ja 18% ei osanud midagi arvata.
On loogiline eeldada, et mausoleum vabastatakse aastaks 2024, mil täitub 100 aastat Lenini muumia paigutamisest sellele veidrale väljanäitusele. Tõsi küll, pisut veel varem tegin ma enesekindla pakkumise, et Lenin maetakse aastaks 2010. Aga näete, eksisin.
Ideekonkurss ideoloogia lõpuks?
Ootan huviga 11.novembri saabumist, mil Moskvas avaneb arhitektuurifestival „Зодчество 2020“, mille raames peaks toimuma idee-lahenduste konkurss Lenini mausoleumi taaskasutamiseks. Kuidas kavatsetakse see asi ära vormistada ja riiklike telekanalite kaudu maha müüa, samas kui kommunistid kuulutasid algatuse koheselt räpaseks provokatsiooniks?
Igatahes ootan põnevusega, et kas väljakuulutatud konkurss päädib ka reaalsete pakkumiste esitlemisega. Kõige huvitavam saab aga olema vaadata, et kas ja kuidas see rahvale maha müüakse. Propaganda on ülipõnev, ebamugavate sõnumite retooriline vormistamine näitab uskumatult palju sõnastajate enda meelelaadi kohta.
Kas see retoorika saab kuidagi haakuma põhiseaduse muutmisega ja väidetava võimu üleandmisega kuskilt kuhugi, see on asja veelgi meelierutavam külg. Nii et, varugem popkorni ja pangem valmis vaatlusvahendid – saab põnev olema ... ka juhul kui kogu algatus üldse maha vaikitakse ning osutub, et praegune infokild osutus proovipalliks ning mingit nähtavat tulemust ei saa ka seekord olema.
---
Pilt võetud siit
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment