Iga loo puhul on oluline see, et mille me võtame alguspunktiks. Saksamaa ühendamise alguspunkt on teadupärast kauges XIX sajandi lõpus. Sestap nimetatakse 30-aasta tagust sündmust taas-ühendamiseks. Miks see esimene ühendamine väärib omaette äramärkimist, selle juurde tulen loo lõpus uuesti.
II Maailmasõja lõpus Saksamaa kaheks jagamine ja hilisem taas ühendamine on andnud alust sadadele pikematele tekstidele ja kümnetele filmidele, nii et pole mõtet hetkel takerduda detailidesse. Maalime selle pildi natukese laiemate tõmmetega.
Väline vastasseis
See, et taasühendamisele olid algselt vastu nii inglased kui prantslased, on ilmselt üsna mõistetav. Nende mätta otsast vaadatuna oli Saksamaa muutmine „great again“ kõike muud kui mõistlik mõte. Et „kas me pole siis mitte midagi ajaloost õppinud?“
Tuleb aga tunnistada, et need hirmud osutusid suuresti alusetuks. Saksamaa ajab küll laias laastus sama asja mis varem, ühendades Euroopat, kuid teeb seda nüüd palju mõistlikumate vahenditega. Ja ennäe imet, enamik Euroopast on selle ühendamisega ka üsna päri. Noh vähemalt seni, kuni Berliin kõige selle eest maksab.
Seesama Berliin, mis oli omal ajal ideoloogilise lahutatuse sümbol. Jagatud riigi veel jagatum linn. Ülejäänud riigis oli vähemalt teoreetiliselt võimalik üle piiri veel kuidagi end nihverdada, Berliinis pidi selle inimliku surve takistamiseks suisa sümbolismist nõretava seina ehitama. Müür, mis pidanuks olema lahutatuse sümbol, sai hoopis seotuse sünonüümiks. Ajaloo kurvid on imelised, kas pole?
Sisemine lahutumine
Kui välispidiselt valitsesid alguses hirmud, mis asendusid suhtelise rahuoluga, siis sisemiselt on asi mõnes mõttes vastasmärgiline. Müüri langemise eel õhus olnud ootus ja lammutuse aegne elevus on aja jooksul andnud maad pettumusele. Erinevused Lääne- ja Ida-Saksamaa vahel pole ehk küll nii sügavad kui Lääne- ja Ida-Euroopa vahel tervikuna, kuid oma läheduse tõttu on nad veelgi kontrastsemad.
Kõige ilmekam näide on ilmselt küsimus suhtumises rändesse. Kui Saksamaal tervikuna on umbes iga neljas inimene sisserännanu taustaga, siis nendest tervelt 90% elab lääne poolel. Nõukogude periood endises „demokraatlikus“ idas hoidis paradoksaalsel moel alles seda saksa puhtust, millest pole siiani sobilik rääkida.
Üks värvikamaid lugusid sellest räägib mustanahalisest sakslasest, kes tõttas müüriaugust lääne poole tulvavatele ida-sakslastele šampuseklaasidega vastu, kuid nood põrkasid võõristades eemale. XIX sajandi lõpus omaaegsest kolooniast sissetoodud võõra järglane, kes oli end seni sügavalt sakslaseks mõelnud, sai korraga XX sajandi lõpus teada, et on olemas rahvuskaaslasi, kelle jaoks hoopis tema on võõras.
Soovid ja reaalsus
Sotsialismi viljastavates tingimustes oli ida-sakslaste unistus „normaalsest“ elust nii suur, et vaatamata kõigele üritati matkida nö õigeid kombeid. Äsja ilmus üks naljakas, infona omamoodi kasutu, kuid samas nii kõnekas videoklipike, milles räägitakse mh sellest, kuidas idas prooviti käepärastest materjalidest valmistada šnitslit, kasutades selleks ... te ei arva ära ... keeduvorsti!
Nüüd aga on ida-sakslased oma kommetelt ja poliitilistelt vaadetelt mõneti lääne hõimlastest kaugemalgi kui toona. Lääne-Saksa on maailmale avatud ja rahvusülese Euroopa eestkõneleja. Ida-sakslased pole praktiliselt esindatud Saksa parlamendis ning siinpool on palju populaarsem suletud maailma ihalemine.
Miks ma aga alguses tegin vihje kunagisele suurele ühendamisele? Aga selleks et mh osundada Köningsberg/Kaliningradi küsimusele. Mis juhtuks kui Saksamaal tekiks jõud, kes hakkaks meenutama, et see maatükk anti NSVL’le ajutisele haldamisele? Et võibolla aitab taolisest haldamisest ja tagastaks varad selle õigusjärgsele omanikule?
„Seda ei juhtu iial!“ ütlete te? Samamoodi arvati ka juudiküsimuses, et ei iial enam ei saa Saksamaal sündida nende vastu suunatud vägivalda. Aga näe, juhtub siiski. Ajalugu pole lõppenud ning Saksamaa pole ühendatud.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment