Korona ja Kirgiisia

Sama edukalt võinuks pealkirjaks panna „Korona ja Karabahh“. Või ka „Korona ja Valgevene“ – see lihtsalt ei kõlaks nii hästi. Peamine väide selle pealkirja taga on äärmiselt lihtne: praegune pandeemia ja uus radikaliseerumise laine on omavahel päris tihedalt seotud.

Paljud on ilmselt mõelnud et „mis selle aastaga lahti on“. Et no kas ei piisa juba kõigist nendest kriisidest ja sõdadest? Lihtne vastus kõlab: ei piisa ja vabalt võib veel hullemaks minna.

Jupp aega ennem seda kui tulid uudised Kirgiisias puhkenud rahutustest, tulid samast teated hüppeliselt kasvanud massilisest tööpuudusest. Isegi nö rammusamatel aegadel elas seal viiendik inimestest vaesuspiirist allpool ehk pidid toime tulema vähema kui 1,5 USD suuruse summaga päevas. Ligi pool töömigrantidest toimetas Venemaal ning nende rahaülekanded aitasid enam-vähem inimväärikalt toime tulla.

Lootusetu töötus

Seoses pandeemiaga jäid alguses sajad tuhanded töötajad Venemaal lõksu, aja jooksul sõid ära nad oma säästud ning lõpuks pidid maha müüma viimased asjad ning naasema töötu ja rahatuna koju, sama töötute ja rahatute hõimlaste juurde. Viimase aja tänavapilt sealkandis on lihtne ja masendav – täis tööjõus mehed seisavad tänava ääres, kellel kaasas mootorsaag, kellel muu tööriistakomplekt, lootuses et keegi neid tööle värbab.

Ei saa öelda, et Kirgiisia valitsus üldse mitte midagi ei teinud olukorra leevendamiseks, kuid ajutiselt loodud hädaabi töökohad ei olnud piisavad ei raha ega mahu mõttes. Sellises olukorras ei pea olema just raketiteadlane, et ennustada kriminaliseerumise ja radikaliseerumise kasvu.

Kuid jutt pole kaugeltki ainult kaugest Kirgiisiast. Korona-pandeemia ulatus on globaalne ning nagu ikka, saab kõige rohkem pihta see seltskond, kes niigi on haavatavas olukorras. Aga veelkord – asi pole tavapärases riskirühmas ehk noortes vihastes meestes, kes on alati läbi aegade olnud parim värbamiskeskkond ükskõik millistes aktsioonides osalemiseks (meenutage minu poolest kasvõi ristisõdu).

Muserdav äng

Pandeemia on kaasa toonud sellise taseme muudatusi, millega ühiskonnad ja riigid pole ammu kokku puutunud. Ebakindlus ja äng muserdab inimeste psüühikat, mis kaasaegses ühiskonnas on niigi pideva info (loe: negatiivse info) ülekülluse tõttu ärevusseisundis.

See ongi põhjus, miks ma avalõigus nii lõdva randmega panin ühte patta nii erineva näo ja teoga kriise: alates plahvatuslikust mässust Kirgiisias kuni sõjani Karabahhias ja rõhutatult rahumeelse protestini Valgevenes.

Kriisid, sõjad ja rahutused on alati olnud ja ilmselt ka jäävad alatisesks, see on juba inimloomuses. Liiga kaua rahulikult olemas olla pole võimalik, sellele räägivad vastu entroopia seaduspärad. Enamasti on kõik see aga ajutine ja kohatine – ühes kohas asjad rahunevad, teisal meeleolud ägenevad. Põhjused ja olud on erinevad, nüüd on aga kõikjal sellel ka üks ja ühesugune lisakiht: hirm ja suletuse tunne. On selle põhjused objektiivsed või mitte, pole antud juhul üldse oluline.

Lisaks kõigele on isegi rahulikematel aegadel inimestel / ühiskondadel kombeks kopeerida üksteise käitumist. Meenutagem kasvõi nn värviliste revolutsioonide või araabia kevade lainet. Kui riigis A toimub mäsu, on tavapärasest suurem tõenäosus, et ka riigis B vaadatakse: „kuulge kui nemad võivad, miks siis meie ei või?“

See pole vandenõu

Eriti karmima juhtimisstiiliga riikides on üsna suur tõenäosus, et ühiskonnas paisuvat rahuolematust üritatakse kanaliseerida mingisse „juhitavasse“ konflikti. Avatumates, sisuliselt (mitte vaid näiliselt) demokraatlikes süsteemides väljub aur lihtsamalt, valimiste ja valitsusvahetuste kaudu.

Lõpetuseks aga palun: ärge otsige kõige taga vandenõud. Ühte lihtsat skeemi, millega salaja kõiki ja kõike juhitakse. Need kolm komponenti ei käi kokku: lihtne, kõiki ja salaja. Kõiki pole võimalik ühe skeemi alusel juhtida, need „kõik“ on liiga erinevad. Kõiki ja kõike võib tahta juhtida, kuid siis see ei saa olla salajane. Kui juhtimisskeem on salajane, siis see ei toimi. Isegi väga ranges käsuahelas saadakse üksteisest valesti aru, rääkimata siis salaja, käemärkide ja silmapilgutuste abil toimides.

Praegu on lihtsalt üha suuremaks rebenemas käärid meie kiviaegsete instinktide, keskaegsete institutsioonide (riigid) ja kaasaegse tehnoloogia vahel. Rebenemisi saab olema järjest rohkem, pandeemia on nii kõige selle omamoodi tagajärg (inimeste massiline liikumine) kui ka võimendaja.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis