Sellise ootamatu järelduseni jõuab Venemaa tuntud ajakirjanik Julia Latõnina, arutledes Mägi-Karabahhias puhkenud sõja üle (artikli pealkiri on identne tolle arutelu omaga). Ootamatu selles mõttes, et Latõnina ei ole tavaliselt impeeriumi-meelse jutu ajaja. Ka selles-samas arutelus kritiseerib ta oma riiki selle eest, et vene relvad ja mehed osalevad kõikvõimalikes sõdades alates Donetskist ja Luganskist kuni Aafrikani välja.
Millest siis selline kummaline meelemuutus, et sõda põlgav venelanna kutsub korraga üles sõdima oma naaberrahva eest? Asi selles et tegelikult annab ta endale aru – ja ütleb seda ka välja – et Venemaa on selles sõjas sees juba ammu ning ühtlasi teadlikult ja tahtlikult süüdi ka praeguses ägenemises.
Igasuguse pika vinnaga konflikti seletamise puhul on oluline, et kuhu panna oma loo alguspunkt. Kui alustada mõni päev tagasi alanud Azerbaidžaani rünnakust, siis on selgelt süüdi Bakuu. Kui alustada nt NSVL lagunemise lõpust ja Mägi-Karabahhia ning ümbritsevate rajoonide vallutamisest Armeenia poolt, siis on süüdi Jerevan. Kui alustada armeenlaste vastastest genotsiidilainetest, siis on süüdi Türgi ja armeenlased pelgad kannatajad ja vastuhakkajad. Kui aga Suur-Armeenia loomise aegadest ... oehhh, noh te saite ühesõnaga aru, millest ma räägin.
Vene-Türgi mõõduvõtt
Nii ehk naa, tuleb ja saab praegu surma külvavat sõjategevust Armeenia äärealadel vaadelda kui Venemaa ja Türgi vahelise kummalise partnerluse järjekordset mõõduvõtmist. Partnerlus, mis eri momentidel on ulatunud vastastikku kasulikest äritehingutest kuni otseste sõdadeni välja.
Peamine erisus hetkel on aga selles – vähemalt kui lähtuda nüüd Latõnina poolt välja pakutud loogikast – et rünnaku Armeenia pihta on tellinud Venemaa ise. Milleks? Aga selleks, et tõrjuda võimult Armeenia praegune liider, peaminister Nikol Pašinjan. Mille eest? Selle seletamiseks tuleb appi võtta Gruusia näide.
Seletuskäik kõlab nii. Kui Gruusias rahva toel võimule tulnud Mihail Saakašvili hakkas tegelema korruptsiooni väljajuurimisega ning võttis maha kõrgeimad jõuametkondade juhid, siis sekkus Venemaa sõjaliselt. Sekkus selle eest, et sel moel asusu Saakašvili läbi nüsima neid kooruptiivseid ahelaid, mis sidusid Gruusiat Venemaa mafioosse süsteemiga. Gruusia kaotas sõja, kaotas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ning seejärel kaotas ka Saakašvili valimised.
Gruusia analoog
Armeenias toimub praegu umbes sama. Nikol Pašinjan on küll Saakašvili väga ettevaatlik ja hillitsetud versioon, kuid laias laastus sai ta võimule samamoodi ja ajab sama asja. Nüüd suve hakul võttis ta maha mitmete vormikandjate hulgas ka kohaliku julgeolekuameti ülema. Need kõik olid aga osa sellest üdini korrumpeerunud süsteemist, mida kõike omab Venemaa. Venemaa omab Armeenias aga sisuliselt kõike, millel vähegi väärtust.
Niisiis on antud loogika kohaselt Kremli eesmärgiks kiskuda Armeenia sõtta, mille ta on ette nähtud kaotama. Tõsi küll, ründajaks pole mitte Venemaa, vaid Türgi, tegutsedes väga läbipaistvalt Azerbaidžaani varjus. Nii läbipaistvalt, et mitte kellelegi pole saladus, kelle droonid ja nüüd ka hävitajad on Armeenia sõjatehnikat hävitamas. Kuid eesmärgiks on lahti saada Pašinjanist, kes kaotuse järel peab kaotama ka valimised.
Olen ammu ja korduvalt väitnud, et Mägi-Karabahhia konflikti lahendamise võti pole ei Jerevanis ega Bakuus. Isegi mitte Moskvas. See võti on Ankara käes, kes kas laseb Artsahhi / Mägi-Karabahhia nimelisel nähtusel eksisteerida või laseb selle likvideerida või vähemal ära kohitseda, võttes Azerbaidžaanile tagasi need alad, mille Armeenia nö puhvrina 30 aastat tagasi kaaperdas.
Pöördume lõpuks tagasi siis selle loo põhjaks oleva mõttekäigu juurde. Vene ajakirjanik kutsub oma riiki üles kaitsma armeenlasi türklaste vastu selleks, et lasta Armeenial ennast lahti siduda Venemaa kriminaal-korruptiivsest võrgustikust. Impeeriumit põlastav ajakirjanik kõditab impeeriumi eneseuhkust selleks et impeeriumit lagundada. Kummaline ja omamoodi võluv, kas pole?
---
lugu ilmus siin, samast tehtud kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment