Ilmselt on kuskil olemas ka mingi auhind, mida antakse välja sihikindla tegevuse eest soovitust vastupidise eesmärgi saavutamisel. Noh teate küll, midagi Darwini auhinna sarnast, mida antakse välja omaenese lolluse läbi surma saanud inimestele.
Mis siis on need vägiteod, millega vananev diktaator on hakkama saanud? Vägiteod, millest tal endal pole aimugi, kuid mille eest tasub talle tänulik olla.
Valgevene ärkamine
Esiteks kitsalt Valgevene enda mõõtkavas toimunud nihe. Selle kandi rahval on siiani olnud väga hägune ja sopistunud eneseteadvus. Nimetada seda teadvustunud rahvuslikuks-riiklikuks mõtteks oli seni väga keeruline. Olen seda metafoori korduvalt kasutanud, kuid kordan veelkord – peamiselt kirjeldatakse seda kui „soorahvas“. Ehk siis tasahilju kõikide sõjavankrite eest kõrvale hoidunud, raskeid aegu kuskil soosaarel üle elav seltskond.
Kuskil sopikeses on alati olemas olnud ka seesama puna-valge-punane lugu, mis räägib muistsetest aegadest, vägevast vürstiriigist, mis ulatus Balti merest Musta mereni ja ühendas maid ja rahvaid. Ja ühtlasi on see ka tõsi, et kunagise Ržezpospolita hiilgeaegadel (XVI – XVIII saj) oli selle riigi asjaajamiskeeleks vana-valgevene keel ning pole vaja kuigipalju pingutada, et näha selles riigis praeguse Valgevene eellast.
Kuid tõsi on ka see, et seda ideed kandsid ja seeläbi ka oma keelt ning ajalugu väärtustasid vaid vähesed, enamiku jaoks kehtis siiski hilisem, (post-)sovetlik nägemus koos rohe-punase plaguga, mille küljes vaid kitsas valge-puna viiruke.
NSVL lagunemise eelviimane verstapost
Teise märkimisväärse sammu kirjeldus algab tõdemusest: NSVL pole veel lagunenud. Formaalselt on ta küll lakanud olemas olemast sealsamas Valgevenes alla kirjutatud lepingute alusel, kuid sisuliselt on ta siiani olemas väga paljudes peades. Kasvõi nende inimeste peades, kes nimetavad NSVL lagunemist XX sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.
Venemaa-Valgene liitriigi idee on sisuliselt katse panna NSVL lagunemine nö pausi peale. Ja seda isegi mitte nüüd selle sõna otseses, „sotsialistliku liitriigi“ mõttes, kuivõrd Vene impeeriumi metastaasi mõttes. Ma oletan et on väga vähe neid inimesi, kes siiralt mõtestavad NSVL ajastut kui midagi iseseisvat ajaloos. See oli Moskva suurriikliku mõtte teostumine teiste vahenditega, kasutades teisi lippe ja loosungeid, kuid säilitades peamise – impeeriumikeskuse kontrolli äärealade üle.
Praegune Lukašenka – Putini dialoog kogu oma veidras tragikoomikas ja eriti selle kehakeelelises vormistuses on mõlemapoolne katse seda ühtsust säilitada. Suuresti küll teadvustatud enesepettuse kujul, kus Lukašenka pressib Putinilt toetust välja, rõhudes viimase „vanema venna“ alateadvusele.
Rahvusluse taasmõtestamine
Kolmas rammus hargitäis, mille Lukašenka on täiesti kogemata visanud Euroopa intellektuaalsele põllule, on rahvusluse kui sellise mõtestamine. See on parim näide mõlemale poolele, nii rahvusluse soosijatele kui pahakspanijatele.
Õigupoolest oleks suurepärane vaadelda Lukašenka-kujulise luubi abil, mis toimub praegu tuhandetes peades, mis-kes üritavad Valgevene protsesse lahti kirjutada. Eelkõige enda jaoks, aga ka laiema publiku ette laotamiseks. Ühest küljest on käimas Euroopa rahvusüleseks kujundamise protsess, teisal aga sünnib uus ja eneseteadlik rahvus. Mõlemat korraga heaks kiita peaks olema intellektuaalselt ... eee ... skisofreeniline, kas ei?
Lõpetuseks teen aga lihtsalt mõttemängu korras ettepaneku nimetada Valgevene proteste huulepulga-revolutsiooniks. Julge punane triip hirmust kahvatus näos. Kes ise seda huultele kanda ei julge, võib lasta ju endale selle põsele suudelda.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment