Nüüd on valmimas uus raamdokument, koondnimetusega EL migratsioonipakt, millest seni on teada vähe. Teema aga väärib rahulikku lahtikirjutamist enne, kui see taas ventilaatorisse lendab.
Lähipäevil avaldatavat, Euroopa Komisjoni poolt ettevalmistatud dokumenti on seni hoitud laiema huvi alt eemal, kuid tunnustust väärib ametnike õppimisvõime. Kui nn Marraceshi raamleppe võtmefraas oli palju tüli tekitanud „migratsioonivoogude korraldamine“, siis nüüd on peamotiivina räägitud sellest, et uus dokument peaks migrante võimalikult edukalt Euroopast eemal hoidma.
Mõned baastõed
Alustuseks tasub aga endale lahti mõelda mõned baasmõisted. Esiteks – migratsioon on olnud alati ja jääb alati. Nii mina kui iga teine siin maanukal elav inimene on migrantide järeltulija. Kokteil kümnetest, kui mitte sadadest tüvedest. Igaüks, kes taob vastu rinda öeldes, et tema on „puhastverd eestlane“, tegeleb armsa, kuid sisutühja enesepettusega. Keegi ei istutanud kohe peale jää lahkumist siia puhastverd herefordi porgandit nimega eestlane.
Teiseks – migratsioonisurve maailmas on suurenev nähtus. Lihtsalt maakera elanikkond on järjest suurem ning elukeskkond paljudes tihedalt-asustatud aladel palju kehvem. Sõja, ökoloogia, veepuuduse või mille iganes tõttu, pole vahet. Mitte kurjade soroslaste või muude bildenbergide pärast.
Kolmandaks. Väita, et see surve meid ei puuduta, oleks sama kui väita, et Eesti on lame. Muu maailm võib kerakujuline olla, aga Eesti on lame. Pisut narr, kas ei? Puudutab nii omaette riigina kui kõikvõimalike klubide liikmena, olgu selleks EL, NATO või kasvõi ÜRO.
Rändepakti sisu
Nii palju kui sellest uuest leppest teada on, tegeleb see küsimusega kõige sisulisemal moel. Esiteks proovitakse tagada seda, et mitte tuua põgenikke Euroopasse, tegeleda nendega lähte- või transiitriikides. See on ülimalt keeruline ja mitmekihiline teema, alates pika-ajalistest protsessidest (koolihariduse leviku kaudu sündimuse vähendamine) kuni kiiremate lahendusteni (põgenikelaagrite muutmine inim- ja eluvääriliseks asumiteks).
Teiseks midagi väga lihtsalt arusaadavat, kuid sisult sama keerukat ja kulukat nagu EL piiride valve. Ei oleks ilmselt midagi paremat suurendamaks ühiste arusaamade levikuks EL sees kui üheskoos mehitatud ja tegutsevad üksused, kuid see on juba tehniline ehk järgmine tase.
Kolmandaks siis juba nende põgenikega tegelemine, kes ikkagi on Euoopasse kohale jõudnud. On olemas vältimatuid olukordi, kus vastuvõtmisest loobumine on võimatu, kasvõi ajutise pelgupaiga andmise mõttes.
Muutunud olud nõuavad kohanemist
Loomulikult saan ma aru soovist astuda kõigele sellele vastu. Et ei ole meile kõike seda üleüldse vaja. Kõiki neid pakte ja raamdokumente ja muud sellist. Et teame küll, nende abil tahetakse tegelikult avada migratsioonipumbad jne. Ning et „mis nad siis tulevad meie õue peale!?“
Aga siin tuleb aru saada ka asja teisest poolest. Migratsiooni valdkonnas on olud varasemaga võrreldes muutunud ja jäävadki muutunuks (vt baasväide nr 2.). Järelikult peame ka meie muutma enda poliitikaid ja normatiivseid dokumente. Seda on vaja selleks, et säiluks õigusriigi põhialus – võimalus igasugu otsust (nt riiki lubamise või mittelubamise kohta) kohtus vaidlustada ning vastavat ametnikku korrale kutsuda.
Iga ametnik soovib luua sellist õiguslikku raamisikku, kus ta ei peaks millegi eest ise vastutama, viidates vaid seadustähele: „vt paragrahv nr see, lõik see, punkt see“. Meie kodanikena peame sellel protsessil silma peal hoidma. Selle jaoks ongi vaja toimuvast rääkida, aga teha seda rahulikult ja argumenteeritult.
Lõpulausena aga soovin tagasi pöörduda alguse juurde. Juhul kui me soovime säilitada Euroopa ühtsust, peame proovima vältida uusi lahutusi.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment