Wednesday, December 16, 2020

Kas Brüssel on õppimisvõimeline?

BREXIT on jõudmas omamoodi vahejaama. Üldjoontes on seda kajastatud ühemõõtmelise protsessina. Noh et britid lasksid ennast ära hanitada, sealsed populistid saavutasid referendumil võidu ja maadlevad nüüd tagajärgedega.

Kuid igal nähtusel on alati vähemalt kaks külge. Kas keegi saab tõsimeelselt väita, et selles mängus on kogu „süü“ ainult briti poolel? Et Euroopa Liit ise on seni kõike õigesti teinud ja pole üleüldse andnud põhjust kellelgi mõeldagi lahkumise peale?

Kui BREXIT’i protsess alles käivitumas oli, võis nii aja- kui erialases kirjanduses kohata ohtralt pealkirju „BREXIT’i õppetunnid“. Aga ma küsin – tunnistades oma võhiklikkust – kas keegi kuskil on näinud mingit selget vastust Brüsselist stiilis: „Jah, ka meie tegime vigu ja nüüdsest me teeme seda-ning-seda teistmoodi“?

Reeglipärasus kui tugevus ja nõrkus

Tunnistan et ma olen alati EL temaatikat enda jaoks ebahuvitavaks pidanud. Enamasti kisuvad mul lõuad surmava haigutusega krampi, sest kogu selles asjas on lohisevat bürokraatiat ja tublit reegli-tallamist, aga vähe dünaamikat. Samas annan endale aru, et selles ongi EL tugevus ja olemus, et asju aetakse künnihärja moe ja visadusega vastavalt protseduurireeglitele.

Aga – igasugune organism peab arenema, õppima oma vigadest ja muutuma, muidu ta hääbub ja lõpuks kooleb. Kui sai kunagi EL ühinemis-referendumil poolt hääletatud, siis põhjendasin seda otsust endale ja teistele nii: „ükski ühendus pole igavene, kuid keskpikas perspektiivis näen ma sellest Eestile kasu kasvavat“. Pisut rehepaplik lähenemine, kuid see oli minu arvamus, et minu ja ehk ma minu laste ajal on see ühendus elujõuline.

Nüüd ma aga küsin – kas ikka on? Kas Euroopa Liidu esindajad on teinud vähemalt viisakusest sammu tagasi, tunnistanud oma vigu ja öelnud: „jah tõepoolest, osa süüst on ka meil“? Võimalik, et seda isegi on tehtud, kuid vähemalt mina pole neid sõnu kuulnud ega suhtumist tajunud.

Pingete olemus ja kasutatavus

Probleeme Euroopa Liidu sees on ju lademes, minu poolest kasvõi demokraatia defitsiit, läbipaistvuse ja legitiimsuse küsimused jne. Kas mõnigi nendest võib olla kuidagi seotud lahkumismeeleoludega? Lisaks BREXIT’ilt on ju lubatud ridamisi muid exit’eid, viimasel ajal on rohkem kõne all Poola ja Ungari, tänu vastuseisule õigusriigi reeglite ja eelarve vastuseisu teemal. Kas ka nende puhul on kogu süü ainult liikmesriikides ja üleüldse kohe mitte Brüsselis?

Kuna ma pole Euroopa Liidu spetsialist – kordan seda teadlikult – vaid ainult kodanik, siis ma ei üritagi välja tuua konkreetseid põhjus-tagajärg seoseid. Nendin vaid lihtsa vaatlejana, et selliseid tantse ei tantsita üksinda. Ning lisan – nüüd juba pisut teadlikuma rääkijana – et sellel tantsul on ka kolmandaid osapooli, kes heameelega näevad Euroopa-siseste pingete kasvu.

Näiteid kolmandatest osapooltest pole vaja kaugelt otsida. Tasub meenutada kasvõi Venemaa toetust neile Euroopa poliitilistele jõududele, kes heameelega erimeelsuseid võimendavaid. Ei maksa muidugi Venemaad demoniseerida, tal pole ülivõimeid kõiki maailma tülisid esile kutsuda, kuid olemasolevaid ära kasutada oskavad nad suurepäraselt. Hiina regionaalsed projektid ida-Euroopa eliitide sidumiseks kuuluvad sisuliselt samasse rubriiki. Ja ega ka meie ookeanitagune suurim partner ja liitlane pole kaugeltki ühe mehena EL poolt või vastu.

Nii et kogu selle loo moraal on järgmine – Euroopa Liit kas õpib neile pingetele adekvaatselt reageerima või ta hääbub. Oma vigade avalik tunnistamine on üks osa riigimehelikust käitumisest. Kui praegune ikka veel kärisedes jätkuv BREXIT jätab mulje, et Brüssel murrab Suurbitannial käsi, siis on see halvasti korraldatud protsess. Taolised asjad ei pea mitte ainult reeglipäraselt läbi viidud, vaid ka näima korrektsed. Seda nii omaenda kodanikele kui ka võimalikele kolmandatele osapooltele.
---
lugu ilmus siin

No comments: