Sel aastal on kõik teistmoodi. Isegi Kremli pikkades koridorides valitseb hämarus ja jahedus. Kõrgete lagede all plingivad vaid vaikselt kaamerate silmad, jälgides kahtleval ilmel üksteist.
Graniithalli maja maast laeni ulatuvad uksed kääksuvad
harva, nende vahelt lipsab läbi poolenisti virvendav ametnik. Keegi ei taha
jääda ülemuste silme alla, sest tagajärjed võivad olla traagilised.
Läbikukkumiste ja ebaõnnestumiste koorem vajab kellegi õlule lükkamist ning
kõrgete pagunikandjate pintsakureväärid puhastamist.
Siiski ei saa aasta viimane koosolek jääda pidamata. FSB
kommutaator on viimasel ajal omandanud võime lisaks telefoniliinide
ühendamisele ka videokonverentide korraldamise. Pole midagi teha, kui Peremees
on Punkris peidus ja ei lase kedagi lähedale, siis tuleb kohaneda ja kõikidesse
harukontoritesse turvalise videosilla võimekus luua. Või noh, täpselt nii
turvalise kui vaja, sest alati peab jääma võimalus teha lisa- ja varusalvestusi
ilma et ka piirkondlikud pintsakud sellest teaks.
Karm aasta
Nii ongi nüüd pikk ja pimedusse kaduva laega külm saal
pooltühi. Vaikselt võtavad kohad sisse vaid need üksikud, kellel pole võimalik
kohaleilmumist vältida. Ei mingeid külmapiiskades karahvine ega hõbedasi
kaaviarikausikesi, ei mingeid vaikseid omavahelisi nalju ega silmapilgutusi.
Kalbed ekraanid ja kalbed näod.
Kontori ülem, vana ja kindlameelne hall pintsak ei lase end
kuhugi sulgeda ning ilmub ka seekord laua otsa. Otse Portree alla. Nagu alati.
Kuid kui varem piisas tema pilgust, et panna alluvad ettekandeid tegema, siis
seekord tuleb arvutis midagi klõpsida ja kõnelejaid sisse-välja lülitada.
Selleks puhuks on kaasa võetud nooruke adjutant, äsja kurusused lõpetanud
leitnant, kelle õhetavad palged on kohatus vastuolus ülejäänud õhustiku halli
külmusega.
Ei mingeid ilukõnesid, vaid karmid faktid. Üksteise järel
lülituvad sisse ekraanid ning tavapärase suurustamise asemel kostavad rasked
teated vankumalöönud nähtamatult rindelt. Jah, kaitse peab vastu ning luure
töötab, kuid vaenlane on alatu ja salakaval.
Vaenlane on aktiviseerunud
Tšehhide ülbus on sel aastal olnud ennekuulmatu. Teatada, et
nad avastasid diplomaatilise passi varjus liikuva agendi juurest mürki, millega
plaaniti kätte maksta kuulsusrikka marssal Kononevi kuju kõrvaldamise eest –
see on lihtsalt häbematus!
Hollandlastel on midagi tõsist viga – nad ei plaanigi
pooleli jätta kohtuprotsessi Ukraina kohal allatulistatud reisilennuki teemal.
Veelgi enam, nad toovad nüüd juba välja Kontori kõrgete ohvitseride nimesid,
kes on otseseslt toimuvada seotud. Haagi kohtus jätkatakse ka Jukose
kaaperdamise juhtumi menetlemist.
Saksa kliiniku patsiendi juhtum ületas aga kõik lubatavad
piirid. Nüüd, kui oldi lõpuks jõutud peale metoodilist tööd õige doosi
rakendamiseni, julges objekt ellu jääda. Veelgi hullem, vaenulikud
eriteenistused ja muu ajakirjanduslik vabakond kaevas välja tööka meeskonna
nimed ning mõnitab nüüd neid! Seesama kommutaator siin meie ees on osutunud
mitte meie tugevuseks, vaid nõrkuseks – tema nimel ja numbril on võimalik
helistada otse lihtsameelsete kaastööliste taskutelefonidele!
Võitlus jätkub!
Kuulates ühte sünget ettekannet teise järel, muutuvad
noorukese adjutandi põsed üha kahvatumaks. Ta saab aru, et peale kõige selle
ärakuulamist jääb vaid kaks sammu: Kontorit karistatakse raskelt läbikukkumiste
eest ning teda kui tunnistajat saadetakse parimal juhul kuhugi kaugele
väikesele saarele morskade ja jääkarude seltsis signaaljaama hooldama. Miks, oh
miks laskis ta ennast sellesse segada?!
Viimane ekraan lõpetab rääkimise ja sõna võtab Kontori ülem.
Vana kindral tõuseb püsti, ropsib harjumatusest vildaka pintsaku sirgeks ning
vaatab kaamerasse, mille teises otsas on Punker. Ohkab vaikselt ja alustab.
Verisulis, aga selle tunnikese jooksul halliks läinud adjutant kuulab ja
hämmeldub sõna-sõnalt üha enam.
Lühike ja järskude lausete ning allaneelatud vägisõnadega
kokkuvõttev kõne toob kogu hädaorgu valguse. Jah, on tagasilööke. Jah, meid
rünnatakse. Jah, need (vaevu arusaadav pomin) kodanikud! Aga see kõik tähendab
vaid ühte. Meile on vaja rohkem ressursse, tulemaks kasvavate ohtudega toime.
Kõne lõpp. Vana kindral taandub, kiigates vaevumärgatavalt
Portree poole, kitsastel huultel õhkõrn muigevirvendus. Adjutant toibub ning sulandub
hallide seintega ühte. Kiirelt tühjenenud saalis pilguvad vaid üksteist
jälgivad kaamerad. Kõik teavad, et järgmine aasta on otsustav ja seega saab
neid olema rohkem. Nagu alati.
---
seekordne lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment