Mujal maailmas on taolisi tekste toodetud varemgi, omaette terveid raamatuid kirjutatud kasvõi diplomaatide abikaasade rollist ja tegevusest. Kuid vähemalt meie omakeelseid sarnaseid tekste, mis räägiks inimkeeli asjadest, mis näivad toimuvat kuskil kauges ja glamuurses paralleel-universumis, pole ma varem kohanud.
Kuid hetkel sooviks edasi arendada vaid ühte mõtet, mis jäi kummitama. Et Eesti poliitiline keskkond on muutunud. Sedavõrd, et see mõjutab ka välispoliitikat. Õigemini esimese hooga küll selle teostajaid, kes tajuvad muutust ja vähemalt seni üritavad kodust tulevaid signaale sel moel filtreerida, et see ei kahjustaks välispoliitikat. Üritavad filtreerida või siis lahkuvad.
Kui nüüd üritada summeerida need muudatused, mida lähtekohaks olevas tekstis markeeritakse, siis selleks oleks „liberaalse konsensuse lõpp“. Eesti taas-iseseisvunud välispoliitika algusaegadel näis tõepoolest valitsevat selline üldine jagatud arusaam, et Eesti on ise liberaalse demokraatliku õigusriigi väärtusruumi osa, kusjuures innukas osa. See innukus oli seda mõistetavam, et sooviti saada nende Lääne klubide liikmeks, mille osalejate hulgas näis samalaadne konsensus valitsevat.
Liberaalsus kui vastuhakk
Kuna ma olen alalõpmata irisev nende kallal, kes kasutavad huupi ideoloogilisi määratlusi, ilma et vaevuks endalegi selgeks mõtlema, mida need tähendavad, siis pean vajalikuks lahti seletada, mida ma pean silmas liberaalse konsensuse all välispoliitikas. Aga ka laiemalt poliitikas ja ühiskonnas, sest need asjad on omavahel olemuslikult seotud. Teen seda nii põgusalt kui võimalik, nii et isegi need lugejad, kes ainuüksi sõna „liberaal“ peale põlgusest krussi tõmbuvad, suudavad selle lühikese tekstjupi üle elada.
Liberaalsus ei sündinud ilu pärast ega tühja koha peale. Ränkrasked ja laastavad sõjad viisid asjad niikaugele, et vastukaaluks senisele realpoliitilisele, jõuga asjade lahendamise asemele üritati juurutada rahvusvaheliste suhete süsteemi, mis tugineks vastastikku aktsepteeritavale koostööle. Veelgi lihtsamalt – selmet kord põlvkonna jooksul naabrile vastu hambaid anda ja enda üleolekut nautida, üritati sisse seada rahvusvaheliste ühenduste süsteemi, mis võimaldaks ilma peksu ja verevalamiseta toimida.
Üdini ja ülevõlli lihtsustatuna – igaühel on õigus erimeelsusele, kuid asju tuleb lahendada lepete ja reeglite järgi. Ning et nende reeglite ees on kõik võrdsed. Kõigil on õigus, kuni pole tõestatud vastupidist. Õigusriik ja rahvusvaheline õigus, eks ole? Isikuvabadused ja muu säärane.
Konsensus või näivus
Nüüd aga tulen selle juurde, et miks ma varem kasutasin korduvalt sõna „näis“. Et näis olevat see peakirjas mainitud liberaalne konsensus. Aga seetõttu, et see oli tõepoolest vaid näivus. Vabas ühiskonnas ei saa mitte kunagi eeldada, et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Ja täpselt vastupidi – seda tulebki eeldada – igale jõule tekib ja toimib vastasmõju. Oleks äärmiselt narr eeldada, et tinglikul teljel liberaalsus-konservatiivsus oleks pendel ankurdunud liberaalsesse serva ja jääbki sinna ning kõik naeratavad õnnelikult.
Olen kümneid kordi rääkinud ja kirjutanud ning teen seda taas: Euroopa Liidu teke sünnitas koos endaga paratamatul ka EL vastasuse tekke. Euroopastumine tekitab tõrkeid. Globaliseerumine tekitab soovi sulguda. Kõik see on absoluutselt vältimatu. Ning sama loomulik on see, et keegi üritab seda sissekirjutatud pinget instrumentaliseerida, korjata see nö tänaval vedelev pinge üles ja muuta poliitiliseks kapitaliks. Kõlab küüniliselt? Nojah noh.
Ideaalmaailmas oleks kõik see kenasti tasakaalus. Liberaalses paradigmas peaks sõna saama ka konservatiivid ja vastupidi. Päriselus kipub võitja pool olema üleolev ja sünnitab seega soovi endale vastu nina anda, olgu õigusriik või mitte.
Lõpetuseks – murenemas pole mitte liberaalne konsensus, vaid konsenuse illusioon. Taolisi protsesse oleks mõistlik ette näha ning vaadata, et murenemise käigus ei pääseks liiga vallale see meie sees olev loom, kes soovib vastast otsida ning sellele vastu hambaid anda. Varem või hiljem liigub pendel jälle teisele poole.
Kuid hetkel sooviks edasi arendada vaid ühte mõtet, mis jäi kummitama. Et Eesti poliitiline keskkond on muutunud. Sedavõrd, et see mõjutab ka välispoliitikat. Õigemini esimese hooga küll selle teostajaid, kes tajuvad muutust ja vähemalt seni üritavad kodust tulevaid signaale sel moel filtreerida, et see ei kahjustaks välispoliitikat. Üritavad filtreerida või siis lahkuvad.
Kui nüüd üritada summeerida need muudatused, mida lähtekohaks olevas tekstis markeeritakse, siis selleks oleks „liberaalse konsensuse lõpp“. Eesti taas-iseseisvunud välispoliitika algusaegadel näis tõepoolest valitsevat selline üldine jagatud arusaam, et Eesti on ise liberaalse demokraatliku õigusriigi väärtusruumi osa, kusjuures innukas osa. See innukus oli seda mõistetavam, et sooviti saada nende Lääne klubide liikmeks, mille osalejate hulgas näis samalaadne konsensus valitsevat.
Liberaalsus kui vastuhakk
Kuna ma olen alalõpmata irisev nende kallal, kes kasutavad huupi ideoloogilisi määratlusi, ilma et vaevuks endalegi selgeks mõtlema, mida need tähendavad, siis pean vajalikuks lahti seletada, mida ma pean silmas liberaalse konsensuse all välispoliitikas. Aga ka laiemalt poliitikas ja ühiskonnas, sest need asjad on omavahel olemuslikult seotud. Teen seda nii põgusalt kui võimalik, nii et isegi need lugejad, kes ainuüksi sõna „liberaal“ peale põlgusest krussi tõmbuvad, suudavad selle lühikese tekstjupi üle elada.
Liberaalsus ei sündinud ilu pärast ega tühja koha peale. Ränkrasked ja laastavad sõjad viisid asjad niikaugele, et vastukaaluks senisele realpoliitilisele, jõuga asjade lahendamise asemele üritati juurutada rahvusvaheliste suhete süsteemi, mis tugineks vastastikku aktsepteeritavale koostööle. Veelgi lihtsamalt – selmet kord põlvkonna jooksul naabrile vastu hambaid anda ja enda üleolekut nautida, üritati sisse seada rahvusvaheliste ühenduste süsteemi, mis võimaldaks ilma peksu ja verevalamiseta toimida.
Üdini ja ülevõlli lihtsustatuna – igaühel on õigus erimeelsusele, kuid asju tuleb lahendada lepete ja reeglite järgi. Ning et nende reeglite ees on kõik võrdsed. Kõigil on õigus, kuni pole tõestatud vastupidist. Õigusriik ja rahvusvaheline õigus, eks ole? Isikuvabadused ja muu säärane.
Konsensus või näivus
Nüüd aga tulen selle juurde, et miks ma varem kasutasin korduvalt sõna „näis“. Et näis olevat see peakirjas mainitud liberaalne konsensus. Aga seetõttu, et see oli tõepoolest vaid näivus. Vabas ühiskonnas ei saa mitte kunagi eeldada, et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Ja täpselt vastupidi – seda tulebki eeldada – igale jõule tekib ja toimib vastasmõju. Oleks äärmiselt narr eeldada, et tinglikul teljel liberaalsus-konservatiivsus oleks pendel ankurdunud liberaalsesse serva ja jääbki sinna ning kõik naeratavad õnnelikult.
Olen kümneid kordi rääkinud ja kirjutanud ning teen seda taas: Euroopa Liidu teke sünnitas koos endaga paratamatul ka EL vastasuse tekke. Euroopastumine tekitab tõrkeid. Globaliseerumine tekitab soovi sulguda. Kõik see on absoluutselt vältimatu. Ning sama loomulik on see, et keegi üritab seda sissekirjutatud pinget instrumentaliseerida, korjata see nö tänaval vedelev pinge üles ja muuta poliitiliseks kapitaliks. Kõlab küüniliselt? Nojah noh.
Ideaalmaailmas oleks kõik see kenasti tasakaalus. Liberaalses paradigmas peaks sõna saama ka konservatiivid ja vastupidi. Päriselus kipub võitja pool olema üleolev ja sünnitab seega soovi endale vastu nina anda, olgu õigusriik või mitte.
Lõpetuseks – murenemas pole mitte liberaalne konsensus, vaid konsenuse illusioon. Taolisi protsesse oleks mõistlik ette näha ning vaadata, et murenemise käigus ei pääseks liiga vallale see meie sees olev loom, kes soovib vastast otsida ning sellele vastu hambaid anda. Varem või hiljem liigub pendel jälle teisele poole.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment