Seda väljendit, et XXI sajand peaks saama Aasia või veel täpsemalt Hiina sajandiks, on kuulnud ilmselt igaüks. Seda kuvandit on eelkõige tagant tõuganud Hiina ise, kuid sajand on juba veerandi peal ning seda Aasia-kesksust pole nagu ikka veel kuskilt näha.
Hiina poolt valitud sotsiaal-majanduslik mudel alates demograafiast kuni totalitaarse ühiskonnakorralduseni on paraku loonud olukorra, kus jääb puudu peamistest arengu tagant-tõukajatest: vabadusest ja innovatsioonist. Mitte-vabades ühiskondades takerdub loovus ning nendest kipuvad põgenema nii ajud kui rahad. Hiinast lahkus eelmisel aastal üle 10 tuhande miljonäri ning sel aastal lahkub hinnanguliselt 13500.
Kopeerimine kui madala efektiivsusega võte
Innovatsiooni puudust on seni aidanud kompenseerida suhteliselt edukas kopeerimine, Läänes tekkinud ideede ülevõtmine. Nii paradoksaalne kui see ka pole, siis ka kõnealune ühendus BRICS – mida tajutakse nö läänevastase, eelkõige USA-vastase ühendusena – on tegelikult USA’s väljamõeldud globalistliku projekti veidi mannetu ülevõtmise katse.
Idee koondnimetusega BRIC (tol hetkel Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) on tõepoolest välja mõeldud sellises USA mõttekojas nagu Goldman Sachs alles üsna hiljuti, aastal 2001. Kui tahaks kohalikku ärevshoogude all kannatavat publikut irriteerida, võiks seda veel ka nimetada „liberaalseks“ agendaks, kuid see viiks fookuse väga kaugele soovitust välja.
Politoloogilisest vaatevinklist on see suurepärane näide idendtiteedi-ehitusest, kus alguses täiesti tühi-teoreetiline sirkliring kaardil hakkab elama piisava kordamise järel oma elu ning täituma üha uute detailidega, antud hetkel liikmetega.
Kaks laienemist ei muuda ideed selgemaks
Alguses liitus viiendana Lõuna-Aafrika Vabariik, nüüd toimus sellessamas riigis ühenduse tippkohtumine, mille käigus võeti vastu veel kuus riiki. Väidetavalt olla õhinal liituda soovijaid olnud enam kui 40, kellest üle 20 on juba ka avalduse esitanud, kuid vastu võeti siiski ainult 6. Ehk siis rohkem kui oli liikmeid seni.
Kõik oleks välisel vaatlusel justkui korras ja kulgevat plaanide kohaselt – nö manduva Lääne klubide (eelkõige EU ja NATO) kõrvale tekib uus, konkureeriv klubi, mis peaks näitama multipolaarse maailma tugevnemist unipolaarse (USA-keskse) maailma alternatiivina.
Ainult et nagu ikka, asi peitub detailides. BRICS ei ole kuidagimoodi sisulisem või siduvam ühendus kui on müriaad seniseid kõneklubisid. On olemas temaatilisi klubisid, nt naftariikide ühendus OPEC, mille taga on selge ja arusaadav idee. On olemas regionaalseid, nagu nt ASEAN ja mõningaste mööndustega on ka siin enam-vähem arusaadav, mis ideid arutatakse.
Võrdlus annab selguse
BRICS on aga hajali olevate ning ülilõtv ühendus, mille sisemiseks suurimaks probleemiks on kahe suure ehk Hiina ja India omavaheline leppimatu erimeelsus. Praeguse kohtumise eel oli kõige huvitavam jälgida, et kumma agenda peale jääb. Hiina soovis kiiret ja maksimaalset laienemist enda mõjuvõimu kasvatamiseks; Indiale on see soov vastumeelne. Venemaa oli taaskord Hiinaga ühes paadis (soov saada lisahoobasid nn arenguriikide mõjutamiseks ÜRO’s), Brasiilia ja Lõuna-Aafrika pigem Indiaga ühes mõtteruumis (rõhk omaeneste majanduste edendamisel, mitte geopoliitilistel ambitsioonidel).
Tulemus ehk kuue uue riigi liitumise heakskiitmine (Egiptus, Iran, Saudi Arabia, United Arab Emirates, Argentiina ja Etioopia) on omamoodi mõõdukas kompromiss nende kahe koolkonna vahel. Kuid ühenduse sisu, eesmärgi ja selle saavutamise vahendid ei muutu sellest kuidagi selgemaks. Ainuke kandev idee – rahvusvahelise kaubanduse de-dollariseerimine – ei muutu sellest liitumisest kuidagi kandvamaks, kui me vaatame seniseid suuri tendentse (vähemalt SWIFT süsteemis liikuvate maksete hulgas on USD ja EUR siiani absoluutse dominandi rollis).
Läänevastane õhin kui tõukejõud ning Hiina senise majanduskasvu virvatuled kui tõmbejõud on mõistagi arusaadavad, kuid ei muuda seda konkreetset ühendust kuidagi sisukamaks, sh ei aita sellele kaasa ka laienemine. Miks? Võrreldes Lääne klubidega puuduvad siin igasugused arusaadavad kriteeriumid. Kuna võrdlus EU ja NATO laienemistega on siisnkohalt ilmselt arusaadavaim, siis kummagi nende puhul ei ole ka vajadust muuta ühenduse nime laienemise järel – klubide olemus sellest ei muutu. Kuidas aga nimetada seni selgelt viie riigi nimetusest tuletatud klubi? Seega kordan oma algset teesi – Lääne klubide/ideede kopeerimine ei ole kuigi edukas võte, tagamaks enda edulugu, ammugi siis toestamaks „Hiina sajandi“ legendi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment