Süvariik on üks kõige armetumaid vabandusi, mida saab keegi poliitikamõtestaja või –teostaja lauale lüüa. No olgu, teoreetiliselt kuskil ameerika või briti suur-riiklikus taustsüsteemis võib veel kujutada ette hämaraid tagatubasid, milles istuvad endised, aga siiani mõjukad ametnikud, kes miskipärast ei saa või ei taha poliitikasse ametlikult sekkuda.
USA poliitilise retoorika andetu kopeerimine viib üleüldse paljude veidrate tajuvääneteni, sh mõistete „liberaalid“ ja „vasakpoolsed“ samastamisele jne. Aga nö süvariikliku vandenõuteooria väiksematesse oludesse kopeerimine on süvanarrus. Sellest mullist õhu välja laskmiseks piisab sellest, kui kujutada ette mingit elementaarset planeerimis- ja teostamisprotsessi.
Süvariiki pole olemas
Mida väiksem riik, seda totakam on rääkida mingist „süvariigist“, mis väidetavalt takistab mingite helgete ideede elluviimist. Kõik, kes on üritanud korraldada midagigi keerulisemat klassikokkutulekust, teavad kuidas plaanid purunevad kokkupuutel reaalsusega.
Iga lehelugeja võib proovida maha istuda ja panna paberile skeemi, kuidas ta võtab kontrolli alla nt kasvõi kohaliku omavalitsuse, kasutades selleks kõik endale saadaolevaid ressursse. Seejärel aga selgub, et kui asjasse on pühendatud isegi ainult kolm inimest, siis tähendab see kolme erinevat asjadest arusaamist + puuduvaid vahendeid + lootusetut segadust.
Seega „süvariik“ kuulub umbes samasse kategooriasse kui vanast anekdoodist tuntud tegelased päkapikk, haldjas ja hea kommunist, kelle kõikide eksisteerimine on sügavalt küsitava väärtusega. Aga eks vanarahvas ole ikka välja mõelnud erinevaid segajaid headele algatustele, nt vanatühja, kes olla kiriku ehitust igal öösel seganud. Või siis kaetava pilguga kurja naabrit, kes lehmad ahtraks muudab. Ega siis praegune põlvkond saa kehvem olla.
Süvarahvas kui Venemaa eripära
Sellesama müütilise ja mõõdetamatu mõiste allversioon „süvarahvas“ stantsiti mõni aasta tagasi valmis Venemaal. Et vaata olla olemas see mingisugune hoomamatu jõud kuskil metatasandil, kelle peamine funktsioon olla samamoodi takistamine.
Et vene rahva sees, südametes ja hingedes olla olemas see mingi konservatiivne alge, mis hoiab paigal vene hingeklambrid (üsna tõlkimatu/arusaadamatu väljaspool vene keelt „скрепы“). Et juhul kui isegi vene eliit peaks tahtma kalduda nt kuhugi läänemeelsusse või mujale paganlusse, siis see süvarahvas toob asjad tagasi nö normaalsusse.
Seega olla Vene võimkond lihtsalt sunnitud tegema kõike seda, mida ta parasjagu just teeb, sest muidu see va müütiline ja võimas rahvas lihtsalt ei mõista. Ja noh, saate ju isegi aru, milleni see kõk võib viia, pilgutab silma vene asja ajaja, isegi kui ta elab mingil kummalise keerdkäigu tõttu hoopiski mitte Venemaal.
Süvainimkond kui uus tasand
Mõned päevad tagasi vormiti valmis aga uus tasand - „süvainimkond“. See olla see 90% maailma elanikkonnast, kelle üle domineerivat nn globaalne lääs. Et need nn kuldse miljardi esindajad üritavad praegu ära rääkida ülejäänud inimkonda, panemaks viimaseid tegema midagi endale kasulikku ja olulist.
Miks ka see termin on minu meelest eksitav? Esiteks loogilise ahela katkemise tõttu, mille kohasel kõik need „süva-“tegelased olla pidurdava, varrukast kinni hoidva toimega, see toimemehhanism pole siia aga vist kohaldatav. Teiseks on siin veelgi ilmsem see ülemüstifitseerise tase, mis tühistab igauguse tõsiseltvõetavuse.
Inimestel on kombeks mõelda endale välja suuri ja tumedamaid või heledamaid jõude, mis peaks justkui protsesse juhtima. See on see „väikese inimese“ sündroom, kes endale korrutab, et „see kõik pole minu mõistusele arusaadav, aga küllap seal kuskil on see SUUR PLAAN, mille kohaselt kõik käib“.
Las need mütoloogilis-religioossed arutelud jääda eri tasandi usuvägilaste kanda, aga päriselulistes aruteludes võiks kehtida üks lihtne reegel – kui „süvariigist“ jms rääkija ei suuda sisuliselt ära seletada, kuidas need „kallutatud jõud“ (liberaalid, reptiilid, soroslased vms) kogu meie elu kaootilisi protsesse päriselt suunavad, siis las see kõneleja läheb ja häbeneb natukese.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment