Venemaalt sõja ja diplomaatiaga

Venemaa tegeleb enda ja ümbruse korrastamisega. Eesmärk – tulla välja varasemast kaosest ja vältida uue kaose teket. See, et meile kui välisvaatlejatele ja lähinaabritele toimuv ei meeldi, pole hetkel üldse oluline. Oluline on proovida lugeda oma naabri käitumissmustreid, aimata selle taga olevaid motivatsioone ning seejärel kohandada enda ellujäämis-taktikaid, vältimaks sattumist soovimatusse keerisesse.

Entroopia seaduseid pole keegi ära muutnud. Kaose tingimustes kerkivad korra elemendid ning vastupidi, korrastumise sirgjoontes sünnivad uue kaose kõverused.

Venemaa tajub, et nad sattusid NSVL lagunemise järel kaosesse. Ning ega seda ei saa ka eitada, kaos tõepoolest valitses kõiges, alates elementaarsest toidukaupadega varustatusest kuni kodusõjani välja (teisiti ju ei saa Tšetšeenia sõdu kuidagi nimetada, muudes regionaalsetest konfliktidest rääkimata).

Soov taolises kaosest väljuda on loomulik ning universaalne. Pole mingit „müstilist vene eripära“ soovis rajada toimiv riiklik raamistik, mis võimaldaks kui mitte enamat, siis vähemalt efektiivset halduspoliitikat, alates toimivast maksukogumisest kuni kriminaalsete struktuuride ohjeldamiseni.

Siseriiklik võitlus välismaailmaga

Siseriiklikult on see korrastamine jõudnud aga üsna veneliku ülepingutuseni. Keerukas föderaalne haldus-struktuur üritatakse jõuga unifitseerida, parimaks näiteks soov kaotada föderatsioonisubjektide hierarhiast ametinimetus „president“, rääkimata etniliste nimetustega osiste tasalülitamisest läbi liitmiste.

Selline unifitseerimine on riigi keskvõimu seiskohalt loomulik halduspoliitiline soov, kuid sünnitab kohtadel proteste, mida praegu ainult võimendab pandeemilise olukorra tõttu süvenev usaldamatus keskvõimu toimevõime suhtes. Ehk siis – korrastamine sünnitab kaose elemente, mäletate?

Siseriikliku korrastamise nurinäited kuuluvad rubriiki „võitlus õige ajaloo eest“ ja jõulise stabiilsuse kehtestamine. Kuna riigiloomeks hädavajaliku teljena on võetud kasutusele nn Suure Isamaasõja müüt, siis selle puhastamine kõigest ebameeldivast on endaga kaasa toonud mh ühingu Memoriaal sulgemise. Põhiseaduse väänamine stabiilsuse nimel näitab valmisolekut minna uue õigluse ehitamisel lõpuni. Seda enam et vastutöötamine stabiilsusele tuleneb selle loogika kohaselt väljaspoolt ja välisagentide abil.

Vastulöök välisele domineerimisele

Vladimir Putin tegeleb praegu enda ajaloolise profiili viimaste detailide lihvimisega. Ta näeb end tõepoolest Venemaa jaluleaitajana kõige laiemas, maailmapoliitilises võtmes. Venemaa lagunemise peatajana on ta end juba oma peas kirjutatavates ajalooõpikutes põlistanud. Maadekogujana tegutsemise nähtavad viljad on füüsiliselt veel vähesed, kuid retooriliselt seda mõjukamad.

Ühe suure peaülesandena näeb Venemaa praegune kapten aga vastulöögi andmist Lääne senisele domineerimisele, seda enam et Läänt tajutakse praegu nõrgenevana. Maailma (vähemalt nn Vene Maailma, Russkii Mir mõttes) on asutud korrastama sõja ja diplomaatia abil.

Sõjalises mõttes pole Venemaa ju seni otseselt tagasilööke saanud, jõu projetseerimise momendid lähemale ja kaugemale on olnud vähemalt taktikaliselt edukad (üksikud korrad, kui nn Wagneri sõjasalgad on vastu näppe saanud, pole nii olulised, et oleks tegutsemisindu vähendanud).

Diplomaatiline iseseisvumine

Diplomaatilises mõttes on Venemaa asunud ennast ümbritsema läbirääkimisformaatidega, kuhu ta pole ligi lasknud Läänt. Jah, need mullid pole meile siin Läänes ka väga nähtavad, kuid nt katse tõmmata käima formaati 3+3 Kaukaasia teemal on selle ere näide (Kaukaasia kolmik + Venemaa, Türgi ja Iraan). Samasugune formaat eksisteerib nt Kaspia regiooni jaoks, Kesk-Aasia jaoks, BRICS’ist rääkimata.

Vladimir Putin on enda ümber loonud nö strateegilise üksinduse mulli. See ei väljendu mitte niivõrd selles, et vananev liider istub üksinda oma punkris, kuivõrd selles, et ta päriselt tunnetabki: Venemaal pole liitlasi. Välja arvatud mõistagi tema armee ja laevastik. Et Venemaa liidril pole kedagi, kellega samal tasemel arutada õiglase maailmakorra üle, mille üheks sambaks on Venemaa vägevus – see tõlkimatu velitšije!

Arvate et Putini väljend: „Peale Indira Gandhi surma polegi enam kellegagi rääkida“ oli nali? Ei, virtuaalset monomahhi mütsi kandev Vladimir Putin mõtestabki end ajaloolise suurmehena, kelletaolisi sünnib harva. Ja kahjuks pole tema üksinduse mullis kedagi, kes julgeks vastu vaileda. Taoline illusoorne stabiilsus sünnitab aga paratamatult uut kaost.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit