Vana sõjaratsu ägedus

Venemaa presidendi suurele pressikonverentsile kogunenud ajakirjanikud nägid seekord energeetilist, elavat ja kohati lausa agressiivset Vladimir Putinit. Umbes nii käitub vana sõjaratsu, kes tunneb sõõrmeis taaskord püssirohu lõhna ja kuuleb sõjasarvede hüüde – ta elavneb, rapsib ratsmetega ja tambib jalgadega, soovides tunda taas maa müdinat jalge all.

See kunstiline liialdus polegi niiväga liialdus. Putini esinemistel on varasematel aastatel olnud näha väsimust ja isegi tülpimust, mõnedel aastatel lausa silmnähtavat vaeva ja painavat köha. Seekord aga oleks nagu riigipea välja vahetatud. Ma ei pea silmas siinkohal vandenõuteoreetilisi seletusi teisikute kohta, vaid tõepoolest lihtsalt palju energelisemat inimest.

Kohatine ägenemine, elavad žestid ja hääletõus olid eriti märgatavad hetkedel, kui oli jutuks suhted Läänega, mis eelkõige taandusid sõnapaarile USA ja NATO. Ning loomulikult kõlasid nendes lausetes pea alati ja sõnad „Ukraina“ ja „laienemine“.

Vladimir Putini sõnum polnud küll uus, kuid jõulisem kui varem. See aeg olla läbi, kui Venemaa kuulas kedagi, nüüd olla tulnud aeg, kui on vaja kuulata Venemaad. Moskva ei lase enam ennast tüssata.

Putini sõnul olla antud Venemaale lubadusi mitte laiendada NATOT, kuid selle järel oli viis laienemise lainet. Viis korda petmist. Nüüd on küllalt. Vastates USA ajakirjaniku küsimusele: „kas te olete valmis garanteerima seda, et te ei tungi kallale ühelegi naabrile“ käratas Putin, et „mitte Venemaa ei pea andma mingeid garantiisid, vaid Venemaale on vaja anda garantiisid, nüüd ja kohe“.

Venemaa presidendi sõnade kohaselt üritab Lääs Venemaad igal võimalikul moel kahjustada, nõrgestada ja lammutada. Algas see Putini sõnul Leninist (seda mainis ta lausa kaks korda), kes rajas omavoliliselt Ukraina, andes sinna üle vene inimestega asustatud alasid, jätkus NSVL lagundamisega ja nüüd üritatakse Venemaad seespoolt lõhestada-killustada välisagentide abil. Ainuke, mida Venemaa tegevat / tahtvat, on enda julgeoleku tagamine. Enda riigi ja oma inimeste.

Oma inimeste kaitsmine toimus 2014.a Krimmis, peale verist riigipööret Kiievis (see on otsene tekst tänaselt pressikonverentsilt). Ja nüüd tundub, et valmistutakse maha suruma mässulisi Donbassis, rõhutades Venemaale, et „ärge isegi mõelge neid kaitsma tulla“. Venemaa aga ei kavatse enam välistele korraldustele alluda!

Nii et kui võtta tänane 4-tunnine kõneüritus kokku, siis meie jaoks oluline osa taandubki sellele kunstilisele liialdusele: vana sõjaratsu tunneb end hästi ja mugavalt, rääkides sõja keeles. Me elame erinevates reaalsustes, see et meie tunneme end sõjatrummi kõminat kuuldes ebamugavalt, on juba meie probleem.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis