Sunday, January 2, 2022

Lõputu julgeolek

Ah et miks mulle meeldib juba nii palju aastaid Venemaaga tegeleda? Aga vaata sest igav pole mitte! Ikka ja jälle avastad end olukorrast, kus vahid tõtt mingi uue aspektiga, mida pole seni tähele osanud panna. Ning mõistagi räägin ma aspektidest, mis kuuluvad rubriiki: et nagu päriselt ka või?

Nii avastasin end silmitsevat mõistet „духовная безопасность“ ja juurdlemast selle üle, et mis sisuga küll sealsed vaimuvägilased seda täidavad. Et üleüldise julgeolekustamise õhkkonnas võib iga võimalusteotsija kruvida sõna „julgeolek“ mille iganes külge ja loota, et sel moel tabab ta biiti ja trendi. Ning ehk õnnestub ka oma tegevusele saada asjakohane tähelepanu, toetus ning heakskiit.

Põgus süvenemine tõi valguse minu hämaruse kohta. Tuleb välja, et juba kümmekond aastat on sel teemal räheldud vaielda ja raamatuid kirjutada, seminare korraldada ja üksteist süüdistada väärtõlgendustes. Ja minusugune „ekspert“ vahib nüüd seda ponnistust nagu vasikas aiaväravat, mõeldes, et kuidas seda sõnapaari kasvõi tõlkidagi?

See mõiste sisaldab kindlasti tublit annust religioossust, õigeusklikkust, kuid mitte ilmtingimata kiriklikkust ... aga samas tunduvalt laiem kui ainult usuline mõõde. See on kindlasti osa üldisest informatsioonilisest julgeolekust, kuid selle kitsamas, kulturoloogilisemas mõttes. Komberuum? Väärtused? Traditsioonid? Jah ka seda, kuid mitte ainult seda.

Mõiste „духовные скрепы“ on ammu muutunud veidraks meemiks, millega tähistatakse segu rõhutatud võimutruudusest ja nn vene tsivilistatsiooni eripäradest. Ülevusest ja ülepingutusest.

Ja nüüd ikkagi, kuidas seda kõike tõlkida? Tõlkida sel moel, et tulemus peegeldaks nii sellesse algmõistesse pandud pingutust kui tragikoomikat ühekorraga?

---

PS – see viidatud tekst on kokkuvõtte sõjalis-tehnilise kõrgkooli õppejõu poolt juhtendatud kirjatööst. Julgeolek ikkagi!

1 comment:

Unknown said...

Ma kahjuks loen vene keelt väga aeglaselt ja ei ole lugenud algmaterjali.

Muinasjutuline vabadus?

See sõna meenutab mulle loetud kirjeldust lapsest, kellele hakkas usklik vanaema rääkima jõulude õigest tähendusest, lugusi. Laps kuulas, noogutas ja lõpuks ütles: aga nüüd mõtlen mina ühe muinasjutu välja!
Laps keeras jutu tagurpidi, leidis iseseisva ja alternatiivse selgituse, kuid kahjuks on see usklikule isiklikult solvav.

Ajalugu tundub olevat suures osas lood ja tõlgendused, lüngad täidetakse arvamustega ja lüngad võivad olla väga suured, lausa muinasjutud. Memoriaali keelamine - valede lugude keelamine? Õigetes muinasjuttudes kahtlemise keelamine?

Uskumuslik vabadus? Õigus uskuda lamedat maad, kui usud seda, siis usud kõike? Meie, kes me usume lamedat maad.
Otsitav sõna peab sisaldama meie/teised gruppe ning usku/religiooni, muidu ei saa olla korraga Krõmm našš, autasud ja meie sõdureid seal ei olnud. Usk, et tõde polegi olemas, kui pronkssõdur ütleb, et maa on lame, siis maa on lame, või sa ei austa II MS ajal Venemaa poolel hukkunuid ja ülivõimsat võitu ja oled fašist?

Nad tunduvat ajavat õiget küsimust, samas "usalda mind, sest tõde pole olemas" - see peab viima enda hävinguni (näitena vakts vastased).