Ilmselt olete isegi kogenud seda, et võõrsile sattunud inimesed käituvad vabamalt, räägivad-naeravad kõvema häälega, nautides iseenda vahvust ja ümbritsevate inimeste kohkunud reaktsiooni. Võtame või nn briti poissmeeste fenomeni. Astudes välja oma naabruskonna kammitsusest, hirmust et keegi näeb ja räägib emale ära, korraldavad nood noored isasloomad sigadusi, mida nad kodukvartalis ilmselt ei teeks.
Tegu pole kaugeltki brittide rahvusliku eripäraga, vaid laialt-tuntud fenomeniga, kus seniste normide puudumine vabastab sisemise looma. Mõistagi vastavuses sellega, et kellel ja kui tugevalt see elajas sees olemas on. Näiteid võiks tuua kuhjaga eri valdkondadest, kuid ilmselt juba taipate asja olemust.
Kuhjunud muutused
Aastalõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. Venemaa peamises riiklikus lehes ilmus üks taoline, pealkirjaga: „Möödunud aasta peamised välispoliitilised õppetunnid ja tulemused.“ Kas selle autor Fjodor Lukjanov, kes tegutseb Kremli lähistel, kujundab või ainult peegeldab Venemaa välispoliitilist mõtet, on vaieldav. Kuid üldistusjõud, millega ta kirjeldab Moskva käikude taga olevat loogikat, on nii ilus, et patt oleks seda mitte siinkohal kajastada.
Selle mõttekäigu kohaselt on vanad rahvusvaheliste suhete alustalad, senised institutsioonid ennast ammendanud. See ei juhtunud mitte praeguse pandeemia tõttu, vaid nüüd lihtsalt võimendusid vanad vastuolud, mida enne ohjas senine nö naabrivalve. Kõik riigid sattusid sellesse kriisi ühtemoodi, kuid välja tulevad nad eri taktikatega ja eri tulemustega.
Kui ei kehti enam vanad institutsioonid, siis ei kehti ka nende abil ja vahele ehitatud reeglid. Ainuke, mis nüüd maksavad, on riiklikud huvid ning nende konflikti korral rakendatav veenmisjõud. See tähendab, et on aeg oma huvid kõigepealt sõnastada, siis lauale lüüa ja vaadata, kellel on selle osas midagi arvata. Vastuargumendid stiilis: aga nii ju ei tehta, võib kerge muigega tähelepanuta jätta.
Vana laulu uus salm?
Jah, muidugi võib vastu väita, et selles mõttekäigus pole midagi uut ja seda kõik on varemgi öeldud jne, kuid minu meelest iseloomustavad nood mõtted suurepäraselt ka Venemaa tegusid.
Venemaa on ammu rääkinud sellest, et vana julgeolekuarhitektuur enam ei toimi ning selle asemele on vaja luua midagi uut, mis arvestaks kõigi osapoolte huve. Kuid mida edasi, seda enam on taolistele sõnadele järgnenud ka teod, millele oodatakse reaktsiooni, saamaks teada, kui kaugele võib veel minna.
Nüüd selle aasta lõpus käivitas Venemaa uue kahetaktilise operatsiooni, mida niiväga armastavad eriteenistused. Saavutamaks kliendi soovitud käitumist, viiakse ta alguses ahastuse äärele, luuakse lootustetute probleemide tunnetus ... ja siis tullakse lagedale nö hea politseiniku taktikaga, tehes ettepaneku sellest probleemide puntrast väljuda.Väljuda mõistagi sellisel moel, mis on kasulik kogu skeemi püstipanija jaoks.
Kahetaktiline skeem
Nn nõudmiste paketid, mis löödi Venemaa poolt ultimatiivselt lauale, nõudes sisuliselt NATO kohitsemist, on selle skeemi esimene pool. Need on püstitatud moel, mida ei saa isegi sisuliselt arutama hakata, sest Moskva nõuab vasturääkivate lepete vaikimisi aktsepteerimist.
Uue aasta alguses käiakse välja ilmselt selle kaheosalise mängu teine pool, Venemaa teeb oma pakkumise, mis peaks võimaldama hirmunud ja heitunud „partneritel“ (nagu Putin armastab huuli irooniliselt kokku surudes väljenduda) kergendunult ohata ja hakata otsima väljapääsu olukorrast.
Kremlist kostab enesekindel ootus, et peatselt toimuma pidav Vladimir Putini ja Joe Bideni kohtumine peaks tooma asjadesse selgust. Meil siin, seni ikka veel tegutsevates vanades institutsioonides, peaks olema aga piisavalt püssirohtu, et teha üksteisele selgeks separaat-diilide lubamatus ning alpide järeleandmis-žestide lubamatus.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment