Venemaa üritab haarata ohje

Lauri Varik küsis, mina üritasin vastata:

* Kust või millest tuli ikkagi Venemaa nii jõuline ja sõjaline hoiak ja nõudmine Läänele/NATO-le Ukraina osas? Mis venelasi PRAEGU häiris või ärritas? Või on retoorika taga muud põhjused?

Strateegiline eesmärk on Venemaa jaoks see, et tõestada kõigile, et enam mitte Venemaa ei mängi Lääne mänge Lääne reeglite kohaselt, vaid Venemaa määrab agenda, mille üle kõik arutlevad. Miks aga valiti taktikaliselt just see hetk ja meetod, ma ei tea. Kuid oletan, et Venemaa tajub/oletab, et Lääs on hetkel nõrk, haavatav, tal pole liidrit või kõneisikut. Joe Bideni kohta oletab Moskva, et Lääs ei taju teda ühtselt ja aktsepteeritavana ning ehk veelgi olulisem, et ametist lahkus Angela Merkel.

Seega Venemaa tajus, et on võimaluste aken ja ta tegi esimese löögi. Asevälisminister Rjabkov, kes peaks olema nüüd läbirääkimiste juht, andis väikese vihje praegu toimuva tõlgendusele. Kui temalt küsiti, et mida teha siis, kui meie ettepanekuid ei võeta tõsiselt, siis Rjabkov vastas: "me ei tohi jätta isegi sellist muljet, et meil oleks plaan B; me peame säilitama pokkerinäo, et kõik võtaks meid tõsiselt." 

Nii et on võimalik, et see kõik on pokkerikäik, teadlik bluff. Lajatati lauale raske nõudmiste pakett, mida Lääs peab nüüd hakkama arutama. Nii et kokkuvõetult: Venemaa üritab ennast kehtestada kui mängujhti.

* Aga millest tuleb see jutt, et NATO väed võivad Venemaad rünnata, mida on vene inimestele aastaid või isegi aastakümneid räägitud

Justnimelt aastakümneid, rõhuga sõnal väga palju kümneid. Venemaa praeguse käitumise ja retoorika mõtestamisel on väga kasulik teada Nõukogude-aegset fooni, väga palju võetakse kasutusele toonast sõnavara. NATO-vastasus, ähvardamine NATO kui kõige kurja kehastusega on pärit toonasest ajast - et on olemas hea Nõukogude blokk ja halb USA blokk nimega NATO, mis on kõige taga. 

Praegu soojendatatkse see vana laul uuesti üles, sest et nähakse, et see päriselt toimib. Tõepoolest Venemaa nö tuumik-elektoraat, vanem põlvkond, kes hääletab kõige poolt mis vaja, võtab selle jutu mõnusa nostalgiaga vastu. See on teadlik retooriline manipuleerimine, mis - tuleb tunnistada - on väga hästi välja sihitud.

* Aga on see vaid vanem generatsioon? Praegu on ju nii palju muid kanaleid info saamiseks kui oma riigi omad. Kas ei ole nii, et ikkagi väga suur osa Venemaa elanikkonnast ikkagi mõtlebki nii nagu Putin?

Ei ole nõus. Eriti ei ole nõus selle osa publiku suhtes, kes otsibki infot mujalt, kes on põhimõtteliselt nõus infot mujalt otsima. Punkt 1 - suur osa sellest seltskonnast pole põhimõtteliselt manipuleeritav oma riigi sisepropaganda poolt, sest nad ei vaata telekat. Punkt 2 - suur osa sellest seltskonnast lahkub Venemaalt, sotsioloogid räägivad viiendast emigreerumis-lainest

Seega Venemaa võimud teevad seda, mis on nende seisukohalt ratsionaalselt õige, nad mõjutavad seda seltskonda, keda saavad ja moel, mis toimib. Mobiliseerivad oma valijaskonda, saavutades piisava kontrolli siseriiklikult. 

Nüüd võimud tunnevad, et nad on mitte ainult piisavalt tugevad siseriiklikult - surudes maha nn välisagendid - ja asuvad kontrolli alla võtma ka välispoliitikat, surudes maha välismaailma, tõestades, et nüüd on Venemaa see, kes juhib mängu.

* Kui mõjusad on aga sanktsioonid, millega Venemaad ähvardatakse?

Seda protsessi ei saa vaadelda ainult ühesuunalisena. Mitte ainult Lääs ei heiduta Venemaad, vaid ka Venemaa heidutab Läänt. Tegelikult ka Venemaa näeb, et ta peab heidutama Läänt, tegema talle selgeks, et Venemaa on vaba oma otsustes. Et Venemaa tunneb end Lääne poolt ahistatuna ja nüüd ta annab ta vastulöögi.

Kas ja kuivõrd on Lääne heidutus mõjusam kui Vene oma? Kas Venemaa laseb ennast heidutada? See ripub nüüd täiesti ära sellest, mis toimub Putini peas, millist infot temani jõuab. 

Tundub et Putini alternatiivses reaalsuses pole Lääne sõnumid tõsiseltvõetavad, samal ajal kui Putini lähikondsed tegelikult tajuvad neid sanktsioone vägagi. Aga Vladimir Putini peas ei ole ilmselt ei ole Lääne sõnumid tõsiseltvõetavad. 

* Kuidas siis saab neid pingeid maha võtta? Mõlemalt poolelt on asi kuumaks aetud ja väike valearvestus võib kaasa tuua kurvad tagajärjed.

Tõepoolest võib. Aga mida saab Lääs teha, on pakkuda välja mingid oma, alternatiivsed arutluspunktid. Mitte asuda mängima seda mängu, mida Venemaa peale surub, vaid pakkudavälja oma. Selleks võivad olla relvastus-kontrolli läbirääkimised. Peale seda, kui enamik senistest mehhanismidest on välja lülitatud - sh ka USA poolt - on mõlemad osapooled, ka Moskva on sisuliselt huvitatud vähemalt paberil uute loomisest. Kas ja kuivõrd ta neid uusi leppeid täitma asub, on omaette jutt, kuid vähemalt oleks siin mõlema poole huvi olemas.

---

saatelõiku saab järelkuulata siit