Sellel lool, nagu enamasti, on vähemalt kaks külge, NATO ja Venemaa oma. NATO poolt vaadatuna on Venemaa esindus NATO juures olnud alati üks probleemide pesa. Nagu kirjeldavad asjasse lähedalt puutuvad inimesed, polnud siin tavapärast küsimust, et kes konkreetses diplomaatilises esinduses spioon on. Siin küsiti omavahel vastupidi – kas mõni sellest venelaste seltskonnast on ka mitte luurajana tööl?
Selle kontori asukate arvu ja tegutsemisinnukust on NATO poolt kärbitud korduvalt, viimati teatati, et saadetakse välja 8 „diplomaati“ mitte-kohase tegevuse eest ja et esinduse üldarvukust piiratakse 20 pealt 10’le.
Erinevad lood
Siit algab siis Venemaa poolt räägitav lugu. Et pahatahtlik NATO loobub isegi hea näo tegemisest halva mängu juures ja absoluutselt väljamõeldud põhjustel takistab meie kontakt-büroo tegevust. Selguse mõttes kordan – et mitte vene diplomaatide tegevus pole loo alguspunktiks, vaid NATO vaenulik käitumine. Ja rõhutan, et NATO jaoks on lugu risti vastupidise tausta ja seletusega.
Nii ehk naa, teatas Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov talle omase pahase näo ja hääletooniga, et kui nii, siis nii. Et siis me paneme selle putka üldse kinni, kui te meiega normaalselt asju ajada ei taha. Et allesjääva 10 inimesega, sh tehniline personal, niikuinii midagi mõistlikku teha ei saa ja üleüldse, „meie Lääne partnerid“ võiksid mõelda, et mis nüüd edasi saab.
Nagu ma juba ütlesin, on asjal vähemalt kaks külge ja antud juhul siis on kolmandaks küljeks see, et Venemaa NATO (nagu ka nt Euroopa Liidu) juurde saadetud vene diplomaatidele annab tegelikult viisad ja võtab nad nö arvele Belgia, kuna mõlema organisatsiooni peakorterid asuvad Brüsselis. Seega on kaudse löögi all ka Venemaa-Belgia suhted ning see on ka asjaolu, miks NATO alati väga ettevaatlikult on välja visanud vene diplomaatilisi luurajaid, et mitte kahjustada peremeesriigi ehk Belgia huve ja asjaajamisi. Seeannab aimu, kui terav pidi olema järjekordse väljaviskamise / kärpimise vajadus.
Asümmeetriline taktika
Aga nüüd tuleme siis tagasi Venemaa mätta otsa ja proovime mõista, miks Moskva otsustas oma esinduse töö peatada. Tavapärane reaktsioon oleks ju see, et kui riik X saadab välja vene diplomaadi, siis Venemaa omakorda saadab välja tolle X riigi omad. Mängureeglid on sellised, kõik teevad selle peale mossis nägu, aga üldjoontes lepitakse taolise „diplomaatilste signaalide“ vahetamise praktikaga.
Häda oli aga seekord selles, et Venemaal polnud võimalik enda juurest välja saata samas mahus NATO esindajaid! No lihtsalt ei ole neid Venemaal vastavas mahus ja vastavate pagunitega võtta. Nohjah, NATO infopunkti saab ju ka sulgeda, kuid selles töötavad kohalikud, Venemaa kodanikud ning neid välja saata ei õnnestu.
Seega, sümmeetrilist sammu astuda ei saa ning Moskva rakendas enda armastatud „assümmeetrilist taktikat“. Venemaal nimetatakse seda mõnikord ka kui „Voroneži pommitamise“ võtet. Et kui välisvaenlasele vastu nina anda ei saa, siis saab endale kahju ikka teha. Neid näiteid on võimalik palju tuua, kuid see viiks meid põhiteemast kõrvale.
Läbirääkimistaktika
Teiseks sobib Venemaa praeguse maailmanägemusega ja minapildiga (ehk siis ideoloogiaga) väga hästi lugu suhete halvenemisest Läänega ning eriti NATO’ga. Taoline „otsustav vastukäik“ sobib nii mugavalt Venemaa õhtuste telešõude õhustikuga, et vaata ja imesta.
Kolmandaks ei saa kuidagi öelda, nagu oleks Venemaa ja NATO/Lääne vahel nüüd kõik kontaktid läbi raiutud. Toimivad nii vajalikud otseliinid kui ka nt kontaktid sellesama Belgia kanali kaudu.
Neljandaks on tegu ka omamoodi läbirääkimis-taktikaga. Venemaal tajutakse, et esmakordselt peale Krimmi kaaperdamist on Läänes tekkinud meeleolud, et järsku võiks siiski Moskvaga ka sõjalisel tasandil veidi arvestada ja vähemalt rääkidagi. Selline paradoksaalne võte – lüüa enne läbirääkimisi kraadiklaas absolutsesse nulli – võib anda puht teoreetiliselt Moskvale ka parema positsiooni, sest edasi on väga lihtne igat läänepoolset lähenemiskatset näidata omaenda armuliku vastutulelikkuse prisma läbi.
Seega – Venemaa seisukohalt pole praegune suhete nullpunkt üleüldse mitte probleem, vaid võimalus.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment