NSVL aegadel pidi kogu punabutafooria toimima uusreligioosse taustana, punanurkades asendati kiriklikud ikoonid NLKP Keskkomitee jms omadega, pappide asemel pidasid moraalijutlusi politrukid, kirikute asemele rajati punatähelisi kultuurimajasid.
Võidupüha sobitus sellesse sotsialismist pajatavasse udujuttu üsna kenasti. Mis sest, et ajalugu jõhkralt võltsides ja saksa võitluskaaslasi natsionaal-sotsialistidest fašistideks ümber nimetades. Kriitikavabalt vaadates oli see enam-vähem terviklik üldpilt, mis pidi looma sidemeid nii riigist sees kui väljas
Sisemise ja välise ühtsuse ehitamine
Sisemiselt oli Võidupäeva müüt osaks uue rahvuse, nõukogude inimese loomisel. Et kuidas NSVL eri rahvad õlg õla kõrval sõdides ühist võitu sepistasid. Toonastes ja hilisemates ajalooõpikutes, lõpututes patriootilistes kinofilmides ja mujal rääkis see ikka ühedavat lugulaulu. Vaikides mõistagi kõigest verisest negatiivsusest, alates Stalini argusest ja julmusest kuni nõukogude sõduri vägistamis-talguteni üle kõigi vallutatud alade ja rahvaste.
Välise ühendamisega ehk liitlaste rolli tunnustamisega Teises maailmasõjas oli asi mõistagi kehvem, sest kõigi muude endiste liitlastega oldi pidevalt tülis, kord vähem, kord rohkem, kuid ikkagi.
Nö välise ühendusloo rääkimise tipuks oli ilmselt 2010.a 9.mai paraad Punasel väljakul, kus lisaks Ukraina ja Poola esindustele marssisid ka Prantsusmaa, Suurbirtannia ja – kole öeldagi – USA väeüksused.
Muuseas ainsa SRÜ liikmena jäeti tookord kutse esitamata Gruusiale, kelle küljest oldi 2008.a tükikesi kaaperdatud. Küllap toona Moskva korraldusmeeskonna ruumides löödi kokku ohtralt pokaale, irvitades osalema meelitatud endiste liitlaste lihtsameelsuse üle – Ukrainale kallaletungi plaanid olid samade seltsimeeste sahtlitest juba valmis ja ootel.
Ühtusest üksinduse ja hirmu poole
2010.a paraad jäi aga pikas plaanis erandiks ning sellest saadik on Moskva järjest rohkem liikunud „strateegilise üksinduse“ suunas. Punaselt väljakult oli ekraanide abil eemaldatud Mausoleum ning järjest hõredamaks hakkasid jääma ka kutsutud ning veelgi enam saabunud väliskülaliste read. Kadunud on nii siseriiklik ühtsus kui ka ühistunnetus endiste liitlastega.
Nõukogude ajalooversioonis, eriti selle kinematograafilises osas olid venelaste liitlasteks olnud nii poolakad (vt kasvõi ülipopulaarset filmi „Neli tankisti ja koer“) kui ukrainlased (Lahingusse lähevad ainult ässad). Nüüdseks pole vene uusima maailmapildi raames hirmsamaid inimesi kui needsamad ukraina neonatsid ja nende poolakatest nukujuhid, muudest anglosaksidest rääkimata.
Hirmuõhustiku tipuks on nüüd aga rahva algatusena sündinud „Surematu polgu“ ärajätmine, kartes sellesama rahva poolseid ebasobivaid plakateid ja sellest tekkivaid küsimusi. 9.mai paraadi eel korraldatud drooni-aktsioon surub sellele õhustikule veelgi sügavama templi.
Nii ongi kunagi ühtsuse sümbolina käima tõmmatud Võidupäeva tähistamine 9.mail muutunud georgilindilise kurjuse ja üksilduse päevaks.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment