Vene sõja toimemehhanism ja kuidas seda peatada

Miks läheb üks keskmine venemaalane sõtta, mis teda motiveerib? Ja kas seda toimemehhanismi on kuidagi võimalik ka peatada? Umbes sellised küsimused esitati mulle hiljutisel esinemisel ning ma proovin neile nüüd avalikumalt vastata.

Esmapilgul tundub vastus olevat lihtne – minnakse selle riigi valituse korraldusel ja korraldamisel ning peatada saab seda vaid toosama riik ise.

Teisel pilgul on aga asi keerulisem. Praegusel Venemaal ning eriti sõja tingimustes on nö valitsuse või haldusaparaadi roll absoluutselt sekundaarne ning kogu taoline askeldamine toimub Suure Juhi nimel ja personaalsete allumis- / toitumis-ahelate kaudu. Meenutab väga II MS aegset Saksamaad? Üsna õige võrdlus, peaks ütlema.

Väändunud toimemuster

Vaatame olukorda hetkeks mitte üldiselt ja abstraktselt, vaid nö kohapealse suurendusklaasi abil. Presidendi administratsioonist laskub ülalt alla korraldus, et see-ja-see oblast peab välja panema N arvu mehi ning et mobiliseerimise eest vastutab kuberner isiklikult. Koha- ja isikunimed pole olulised, seetõttu jätan need kõrvale. Oluline on muster.

Kuberner kratsib korra kukalt ning delegeerib ülesande edasi kohalike omavalituste juhtidele. Need omakorda lükkavad vastutuse korrus allapoole, suuremate ettevõtete juhtidele – noh nt see tehas peab välja panema nt 100 meest.

Tajute juba tavapärase administreerimismustri väändumist? Tehas ju ei allu ei kubernerile ega linnapeale, kuid sõltub nendest vägagi, lootuses saada paremaid tingimusi, maksusoodustusi ja tarnelepinguid. Nii et tehase juhtkond ei saada administratsiooni kukele, vaid asub sellega kauplema.

Et „no vaata kallis kamraad, ma ei saa välja panna 100 meest! Mul on üldse palgal 800 ja kogu tootmisprotsess on optimeeritud niimoodi, et kui ma sealt kasvõi 50 välja võtan, jääb tootmine seisma!“

Kauplemiskäitumine

Nii lepitaksegi kokku, et tehas saab endale sõjatööstuse eribronni, paneb välja 10 meest ning annetab 500 paari kummikuid ja soomuki ostetamiseks miljon rubla. Sest et oblastitel on ühtlasi ka kohustus varustada rindeleminejaid, sh mittesõjalise tehnikaga, nii droonide kui kergemalt soomustatud sõidukitega.

Jätan kõik muud detailid kõrvale ning peatun peamisel. Tegemist on repressiivse režiimi tingimustes toimuva kauplemiskäitumisega. Nö ellujäämistaktikaga, et kuidas optimeerida enda toimetulekut selles süsteemis. Kuidas meeldida ülemisel korrusel olevatele tegelastele ning saada seeläbi juurdepääsu hüvedele, minimeerides võimalikke kahjusid ja suurendades eduvõimalusi.

See ongi nüüd see esimene pool – mis on motivatsioon, osalemaks sõjas nendel, kes pole otseselt sõjaväelased. See on puhas konformism, soov kohanduda karmiks muutunud eluga. Sinna juurde kõlavad sõnad deržaava nimel välisvaenlasega võitlemisest ning esivanemate kangelaslikust eeskujust on vaid retooriline vormistus, mis peab toimuvale kuritegelikule sõjale andma õilsuse ja õigustatuse oreooli.

Katkestamine saab tulla seest

Teine pool ehk selle käitumismustri katkestamise küsimusega saavad tegeleda jällegi vaid protsessis endas osalejad ehk venemaalased ise, välised jõud saavad siin olla vaid taustamängijateks.

Hiljuti ilmus üks ratsionaalsemaid mõttekäike VF opositsiooni poolt. Mihail Hodorkovski sõnastas kolm lihtsat punkti, mille ümber nad peaks keskendunult ja üheskoos töötama:
- tegemist on agressiivse sõjaga
- selle vallandanud režiim on kuritegelik
- Ukraina peab taastuma oma 1991.a piirides.

Tõeoolest kenad ja toetusväärilised punkti on need kõik, aidates kaasa sõjaeelse normaalsuse taastamisele ja vähendades järgmise puhkemise tõenäosust.

Ümberveenmise raskused

Ainult et küsimus, kuidas panna võimukuulekas enamik seda retoorikat uskuma / kordama? Eriti võttes arvesse seda, et ütleja viibib paguluses väljaspool Venemaad ning ta ka ise näeb, et lahendus peab siiski tulema Venemaalt seest. Et Venemaa linnatänavatele ja väljakutele peab tulema miljoneid inimesi, kes protestivad nende loosungite all senikaua, kuni võim murdub.

Probleem on aga selles, et absoluutne enamus inimesi lahendab oma igapäevase toimetuleku küsimusi, mitte ei tegele riigi välispoliitilise tegevuse hindamisega. Miks nad peaksidki?

Esiteks on välispoliitika, isegi kui seda viiakse ellu sõjaliste vahenditega alati väikese vähemuse fookuses. Teiseks on sõjavastased protestid võimalikud ühiskonnas, milles levivad sõjavastased meeleolu, mitte selles, kus lasteaiakasvatajad kleebivad oma lojaalsuse tõestamiseks Z sümboleid akendele.

Nii et lugupeetavad opositsionäärid peaksid õppima oma jutupunkte ümber sõnastama nii, et need kõnetaks inimesi, kes oma tulevikku näevad Venemaaga seotuna. Ümber tuleb veenda sama ellujäämis-taktika argumentidega.

Argumentide ümbersõnastamine

Et sõda on kuritegelik, kuna tapab vene inimesi, kurnab vene majandust ja vähendab omaenda kodanike elukvaliteeti.

Et režiim on kuritegelik, kuna on omaenda riigi välja lõiganud rahvusvahelisest majandusest, mistõttu kannatavad kodanikud. Kuna ta on viinud kriitilise massi kaaskodanikke rindele ja surma, mistõttu seiskub see vähenegi ettevõtlus, mis veel funktsioneerib.

Et Ukraina õiguspäraste piiride taastumine pole mitte ainult Ukraina, vaid ka Venemaa huvides, sest siis on võimalik mingil hetkel naaseda normaalse elu juurde. Mõistagi alles siis kui kurjategijate üle on kohut mõistetud ning kahjud kompenseeritud.

---

lugu ilmus siin