Wednesday, April 26, 2023

Putini legitiimsuse kriis

Putinil on probleemid. Ja ma ei pea silmas vaimse või füüsilise tervise osas, selle hindamiseks puudub mul igasugune pädevus ja võimekus. Kuid probleemideks on eri tasandite legitiimsus. Siinkohal eristan kahte aspekti – üks on võimulesaamise protseduuriline legitiimsus, teine aga võimulsesaanu tunnustamine teiste poolt.

Toon väga lihtsa võrdlus – Piiteri kangialuse krahv võib olla täiesti aktsepteeritav ülemus oma hoovigängi seisukohalt, kuid ülejäänud majaelanike ja muu linnarahva jaoks on ta vaid tüütu ja tülikas kraade, kelle „ülemuslikkuse“ tunnustamise küsimus paneb ainult õlgu kehitama.

Võimustumise protseduurilise legitiimsuse osas on Venemaa praegusel presidendil Vladimir Putinil suhteliselt väikesed probleemid. Mitukümmend aastat tagasi sai ta võimule üsnagi legitiimselt. Tõsi küll, kasutades selleks vänget ja verist administratiivset ressurssi FSB ja Moskva elumajade plahvatuste näol, kuid laias laastus oli asi siiski niimoodi korraldatud, et nii oma rahvas kui ülejäänud maailm aktsepteeris Boriss Jeltsini mantlipärijat Venemaa Föderatsiooni presidendina.

Õigustatud ootuste rikkumine

Seejärel aga hakkas asi käest ära minema. On olemas selline mõiste nagu õigustatud ootused, mis lihtsustatult võttes tähendab, et mingit lepingut sõlmides sa eeldad, et sind ei peteta. Putin on aga oma riigi elanikkonda petnud samm sammult järjest rohkem.

Kõigepealt toimus kentsakas vangerdus, mille käigus lasti korraks presidenditoolile Dmitri Medvedev – toonastes oludes täiesti normaalne tegelane, kellel tekkisid tõsised probleemid hiljem, kuid mitte temast pole praegu juttu. Oluline on see sisuline pettus, millega „nulliti“ ära Putini võimuloleku seadusega lubatud tsüklid ning peteti õigustatud ootusi võimu vahetumiseks demokraatliku tagasiside ehk valimiste kaudu.

Lõpuks mindi aga Putini protseduurilise legitiimsuse tagamiseks lauspettuse teed, kirjutades käigu pealt ümber mängureeglid ehk põhiseadus. Sellega tagati küll vormiline korrektsus, kuid sisuliselt rikuti õigustatud ootuste põhimõtet lõplikult.

Tunnustamise probleem

Teine ja palju mitmetahulisem on aga Venemaa praeguse juhi legitiimsuse probleem tunnustamise mõttes. Formaalselt ripuvad küll kõigis kabinettides seintel Putini portreed ja toetusreitingud ulatuvad suisa laeni, kuid tema sisulise tunnustamisega on küsitavusi.

Võib vägagi kaheldavaks pidada, kas ja kuivõrd tunnustatakse Putinit nö ülemjuhatajana Tšetšeenias, kus Ramzan Kadõrov on kehtestanud oma isikukultusliku vürstiriigi. Samamoodi on kahelda tunnustuses nende poolt, kes veel eile meeleavaldustel hõikusid „Putin uhodi / Putin, mine ära!“ ja tänaseks on kas sõttasaatmise hirmus riigist lahkunud või Ukraina kaevikutesse surutud, selja taga needsamad Tšetšeenia karistussalklased.

Kõige suurem on aga probleem Putini tunnustamisega mujal maailmas. ÜRO hääletustel on näha, missugused riigid tunnustavad Putini Venemaa legitiimsena ning neid riike on vähe. Ülejäänud maailm aga tunnustab Vladimir Putinit pigem sõjakurjategijana kui ühena rahvusvahelise kogukonna normaalse liikmena.

Sotsiaalse lepingu küsimus

Rahvusvahelise kogukonna poolne tunnustamine on mõistagi oluline, siin on legitiimsuse skaala äärmiselt lai alates tunnustamata riikidest (nt Abhaasia) kuni täielike paariateni (nt Põhja-Korea), kuid väline surve pole pea kunagi olnud lõplik otsustaja. Nii Nicolae Ceaușescu saatuse Rumeenias kui Saddam Husseini saatuse Iraagis otsustas lõppeks ikkagi omaenda rahvas.

Vladimir Putini sotsiaalne leping oma rahvaga on läbi teinud neli metastaasi. Alguses sai ta võimule suhteliselt nõrga mandaadiga ehk enam-vähem demokraatlikult valitud liidrina. Seejärel pikka aega püsis ta veidi tugevamal jalal nö tugeva majandusmehena, kes tagas suhtelise stabiilsuse olukorras majandusliku heaolu kasvu. Seejärel asus ta valitsema sõjapealikuna, kes pakub oma rahvale vaid ühte – sõjalist kaitsest „välise ohu eest“, isegi kui ta selle ohu ise välja mõtles.

Viimane ehk neljas valitsemisvorm on religioosne, kus sotsiaalne leping muutub sisuliselt tühjaks, kus valitseja ei paku oma võimulpüsimise eest enam midagi, kuid nõuab totaalset ja vaikivat, sisult jumaldavat allumist. Igasugused mõttedki sellise võimulpüsimise õigluse kohta kuulutatakse millekski hulluse sarnaseks. Selline mudel pole aga kestlik. Siit ka minu algne väide, et Vladimir Putinil on probleemid.
---
lugu ilmus siin

No comments: