Venemaa „uue maailmakorra“ kontseptsioon

Venemaa on ennast läbi aegade näinud missionäärsena. Riigina, mis moodustab omaette tsivilisatsiooni, millel on mingi Suur Ülesanne. Viimastel aastatel on selle üliülesandena markeeritud mingisugust segast kontseptsiooni nimega „uus maailmakord“.

Siiani oli see „uus maailmakord“ jäetud meelega ähmaseks, sest säärane ebamäärasus lubab olla võimalikult kõigile sobilik. Peamine, mida sellega üritati saavutada, on õngitseda rahuolematuid. Kõiki neid, kellele senine asjade käik maailmas / suures poliitikas ei meeldinud.

Selline rahulolematus on võimalik konverteerida raevuks, tehes selgeks, et kõigi eri põhjustel rahuolematute jaoks on olemas üks ja selge ühine vaenlane. See on kõigile tuttav väljend „kõik need seal ... on süüdi meie hädades!“ Ja taoline genereeritud raev on hõlpsasti kasutatav resssursina.

Aeg minna konkreetsemaks

Kui hakata täpsustama, mida täpselt silmas peetakse probleemi ja võimaliku lahenduse all, siis on hõlbus kaotada toetajaid, sest paljude jaoks selgub siis, et peeti silmas sootuks erinevaid asju. Nüüd on aga ilmselt Moskva meelest saabunud aeg minna konkreetsemaks.

Viimati teatas sellest välisminister Sergei Lavrov, teatades, et kõik läbirääkimised Ukraina teemal peavad lähtuma uue maailmakorra sisseseadmise loogikast. Ennem seda teatas Konstantin Kosatšev vajadusest esitada kollektiivsele Läänele võlanõuded senise maailmakorra eest. Üsna samal ajal ilmus ka Venemaa välispoliitilise kontseptsiooni uus versioon.

See viimane dokument pole oma 30 leheküljega küll maailma kõige keerulisem dokument, kuid selle lugemine võttis mul mitu päeva aega, sest vahepeal tuli võtta pause, hoidmaks end uppumast sasrkasmi ja säilitamaks vaimset tervist.

Nõukogude liini jätkamine

Kõige rohkem meenusid nõukogudeaegsed ideoloogilised dokumendid, mis kubisesid sisemistest vastuoludest ja loogikavigadest, klišeedest ja otsestest valeväidetest, kuid millel oli tihti üks läbiv motiiv – räägiti õiglusest, mis on vaja saavutada. Tookord sotsialistlikus soustis seisis NSVL kõigi maailma vaeste ja vaevatute eest, eelkõige ekspluateeritute eest. Ekspluateerijateks/kurnajateks oli tookord maailma kapitalism, imperialistliku ja kolonialistliku USA’ga eesotsas.

Nüüdne Venemaa ei saa mõistagi siunata kapitalismi, kuna on ise võtnud riigikapitalistliku arengusuuna. Kõiges muus on aga tegu tagasipöördumisega vanale sissetallatud rajale. Kõiges on süüdi ikka USA koos oma sõltlastega, muudest anglosaksidest rääkimata.

Kurnatuteks ja allasurututeks on aga kogu ülejäänud maailm, kellele USA on ühepoolselt ja ebaõiglaselt peale surunud oma domineerimise, ühepolaarse maailmakorralduse. Nüüd on aga Venemaa missioon (kontseptsiooni punkt 5) lammutada see koloniaalne süsteem ja tagada teistele osalejatele tegelik suveräänsus.

Valikuline suveräänsus

Selle suveräänsuse osas on tegemist suurima vasturääkivusega konkreetses dokumendis ja üldises maailmanägemuses. Riigid peaksid ühelt poolt olema kõik võrdselt suveräänsed, aga teisalt peaks maailm olema jagatud vastutusaladeks, tsoonideks, milles kehtestavad reegleid ühe pooluse asemel mitmed poolused (pp 6, 24 jne).

Dokumendi suurepäraseim lõik (p.22) väärib aga otsetsiteerimist: „Universaalsete rahvusvahelise õiguse normide väljakujunemise mehhanism peab tuginema suveräänsete riikide tahteavaldusel /.../. Reeglitele põhineva maailmakorra juurutamine on ohtlik, lõhkudes rahvusvahelise õiguse süsteemi ja tuues endaga teise inimkonnale ohtlikke tagajärgi“

Veelkord. „Reeglid on ohtlikud, kuna toimivad nagu hullusärk, mis piirab tegutsemisvajadust“, nagu tabavalt märkis üks kommentaator. Selle nägemuse nimi võiks olla „autoritaarne anarhism“, kommenteeris teine.

Kes suudab, see allutab

Tõepoolest. Selle nägemuse kohaselt peaks „uue maailmakorra“ sisuks olema põhimõte, et igaüks tegutseb vastavalt oma võimetele, mitte vastavalt reeglitele. Kes suudab end kehtestada oma mõjutsoonis, see määrab ka mängu olemuse. Kes ei suuda, see allub kehtestaja jõule.

Õiglus, mille nimel Venemaa on siis võtnud heaks „uut maailmakorda“ nõuda, peaks seisma selles, et „need seal Washingtonis“ ei tule ikka ütlema, mida me siin oma regioonis teha võime. Ja sama peaks kehtima teistele autoritaarsetele jõukummardajatele.

Ja mida Venemaa plaanib selle uue korra raames tegema hakata? Punkt 49: „Muutmaks lähinaabruskonda rahu, heanaaberluse, jätkusuutliku arengu ja õitsengu tsooniks, jätkab Venemaa ...“ noh ilmselt seda, mida ta praegu teeb Ukrainas.

---

lugu ilmus siin