Kohanemisvõime on pikas plaanis ellujäämise ja arenemise eelduseks – eks ole see väide meile tuttav juba darwinistlikust evolutsiooniteooriast. Eriti oluline on see kriisiolukordades – ning ilmselt pole hullemat kriisi kui on sõda.

Selle kirjatüki mõte tõukub hiljuti mõjukas ajakirjas Foreign Affairs ilmunud artiklist: „Kohanemis-aldis Ukraina ja kohmakas Venemaa“. Tolle loo sisuks oli lühidalt Ukraina võimekus adapteeruda, võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid-sõjariistu ja õppida käigu pealt uusi taktikaid ning kasutada ära oma suure, kohmaka ja liigselt enesekindla vaenlase vigu.

Tõele au andes tuleb muidugi taolist lähenemist ka veidi kritiseerida – ukrainlased teevad seda kõik mitte priitahtsi, vaid häda ja olude sunnil. Häda on Venemaa kallaletung ja oludeks on omamaise sõjatehnika nappus koos Lääneliitlastelt tuleva väga erineva toega, mida tuleb ellujäämiseks kasutusele võtta.

Hierarhilise mudeli puudused

Venemaal ei ole aga ei seda häda ega samasuguseid olusid. Keegi neile kallale ei tunginud ja omamaist relvastust tundus nagu piisavalt olema. Pealegi ei paku keegi neile ka uusi tehnoloogiaid ja varustust, mille kasutamist tuleks käigu pealt õppida. Seega pole need kaks riiki sarnastes oludes ning võrdlus ja järeldus pole puhtalt akadeemilises mõttes korrektne.

Aga minu jaoks on siin nähtav veelgi laiema pildi peegeldus. Vene insenerimõte on tegelikult alati olnud hea. Päriselus on see aga määratud kuhtuma.

Nö prototüüp-tasemel võivad vene leiutajad valmis saada päris häid lahendusi. Kuid siis tuleb see pudelikael, millest pole selles hierarhilises, kohmakas ja mittevabas ühiskonnas iial üle saadud - see on ideede teostamine suurel skaalal, masstootmises.

Tagasiside puudumine

Selleks oleks vaja konkurentsil, tagasisidel põhinevat mudelit nii majanduses kui ka selle peegeldusel poliitikas. Selle puudumisel sumbub kõik lõpututesse kooskõlastustesse ja soovimatusse võtta riske (kartes ülemusi, mitte nö tagasisidet altpoolt).

Suuremahuline sõda toob need käärid kõige rohmakamal moel esile. Konstruktorbürood võivad oma eskiisilaudadel joonistada hiilgavaid ja innovaatilisi lahendeid, millel võibolla päriselt ka pole analooge mujal maailmas. Aga tolku?

Tolku on vaid niipalju, et need ideed esitatakse meeldida tahtes kohe ülespoole, kus need valetatakse preemia/ellujäämise ootuses suuremaks. Tulemuseks on ootuste redeli tipust, Puutini poolt esitatud järjekordne võidukas multikas või muidu sõnaline rusikaviibutus.

Vene riik ja majandus pole siiani õppinud seeriaviisiliselt tootma viisakaid sõiduautosid, rääkimata siis peenemast elektroonikast. Isegi "omamaised" mobiilid on tegelikult sisulisel hiinakad, muudest Moskvitšidest rääkimata.

Kohanemisvõime algab vabadusest

Nii võib küll valmis saada tükitööna valmiva kosmoselaeva, kuid mitte seeriatootmises, tööstuslikus mahus pesumasinaid, ammugi siis kaasaegset sõjatehnikat. Tänapäevased raadioluurel ja droonivõrgustikul põhinevad lahendused on neil isegi olemas (nagu näitas kogemus Süürias), kuid seda kraami jagub heal juhul piiratud ulatusega erioperatsiooniks, mitte täiemahuliseks sõjaks.

Ja nii me näemegi, kuidas piltlikult öeldes kruvitakse postamentide otsast maha iidvanu tanke, et saata hiigelpikale rindele koos alavarustatud ja vähese väljaõppega meestega.

Jäik, hierarhiline, poliitilist konkurentsi välistav mudel hoiab vangis inimmõistust, majandust ja ühiskonda. Seesama muuseas puudutab ka Hiinat. Vaba ühiskond ja innovatsioon käivad käsikäes. Suletud ühiskond, kõvakäeline juhtimine ja ajatollade stiilis kõige keelamine ja reguleerimine alates riietusest kuni voodisuheteni on ka variant, aga sellel valikul on tagajärjed.

---

lugu ilmus siin