Venemaal on enda poolt loodud raskuste süvenedes samavõrra süvenenud ka soov näha enda taga või kõrval mõnda liitlast. Noh vähemalt mõndagi, kes oleks tõsiselt võetavam kui Valgevene. Ja natukese võimekat kui Iraan. Seeläbi Moskva küll mõnevõrra lahjendab oma soovnägemust endast kui „uue maailmakorra“ raskuspunktist, aga midagi pole teha, kellegi teise kui Hiina poole pole ka vaadata.
Moskva sõjalaagri suurim ootus ja ühtlasi pettumus on olnud nö teise rinde mitte-avamine Hiina poolt. Lootus oli sellel, et sõjasae mürin Ukrainas paneb liikuma ka Hiina ambitsiooni võtta tagasi Taiwan. Selle nägemuse kohaselt ajavad ju Moskva ja Peking ühist asja, taastades „ajaloolist õiglust“ ja võttes tagasi seda, mis on „õiguspäraselt nende oma“. See sunniks Läänt ning eelkõige USA’d unustama Ukraina toetamise ja paneks ümber mõtestama oma valmisolekut pidada mitut sõda korraga.
Kahe usurpaatori kohtumine
Selle visiidi kõige olulisemaks aspektiks osutus viisidi toimumise fakt kui selline. Tegemist oli esimese riigivisiidiga Xi Jinping jaoks peale oma asumist kolmandale ameti-ajale, mis on sealsete seniste võimumehhanismidega üle põlve murdmine ja sisuliselt võimu usurpeerimine ühe inimese poolt. Iga riigipea esimesi visiite jälgitakse alati suurema tähelepanuga kui järgevaid.
Xi päris esimene visiit riigipeana toimus 10 aastat tagasi ning samamoodi Moskvasse, kus toona Vladimir Putin oli juba enam kui tosin aastat võimul olnud. Teise ametiaja alguses jäädi regionaalsema tasandi juurde ja esimesena külastati Vietnami, tõsi küll selleks, et osaleda suure regionaalse ühenduse APEC foorumil.
Kolmas analoogne käik tehti nüüd taas Moskvasse, kus nüüdseks on samasuguse usurpaatorina jätkuvalt ametis seesama Vladimir Putin, kes on vahepeal oma ametivolituste pikendamiseks lasknud samamoodi mängureegleid ümber mõtestada. Iseloomulik siinjuures oli Seltsimees Xi sõnum, et ta usub, et Seltsimees Pu võidab ka järgmised valimised, ehkki viimane pole seni veel isegi teatanud, et kas plaanib 2024.a ennast Putini-valimistel osaleda.
Erinevad raamid
Vladimir Putin ja Xi Jinping on sisuliselt ühevanuselised mehed (sündinud vastavalt 1952 ja 1953), kuid nende riigitunnetuslikud raamid on väga erinevad. Jah, tõsi, mõlemad on sisuliselt samastanud enda ja riigi huvid ning ilmselgelt näevad nad mõlemad oma missioonina enda riigi huvide edendamise parimal võimalikul moel, kuid teevad seda väga erinevals võtmes.
Kui Vladimir Putini jaoks on välismaailm rõhutatult oluline ning enda / Venemaa mõtestamine toimub läbi suhete muu maailmaga, eelkõige nn olulise teise ehk USA’ga, siis Hiina liidri jaoks on eelkõige oluline Hiina ise. Vladimir Putini jaoks on huvitav suur kombinatoorika, oma 23 valitsemisaasta jooksul on teinud 359 välisvisiiti, neist 16 Hiinasse. Xi Jinping reisib riigist välja suhteliselt harva, neid tuleb kokku vaid 69 ja nendest kõige rohkem ehk 8 ongi tehtud Venemaale (muuseas sama palju ehk 8 käiku on tehtud Kazahstani).
Olulisim on aga ajafaktori tajumine. Vladimir Putini käitumisest on näha, et ta tajub oma aja-akna ahenemist ning ta rasib, saavutamaks seda-misiganes-tulemust ta soovib saavutada. Hiinal traditsiooniliselt on aga aega küll, nad ei pea igasse asja sekkuma ja ammugi mitte kiirustama. Xi Jinping on nüüd küll tegemas sama viga mis Putin – ennast riigiga samastades kehtestama seega piiratud ajaraame, kuid rapsimist pole seni siiski näha.
Erinevad üliülesanded
Venemaa on enda Lääne-vastase ristiretke vormistanud solvunud purtsatusena: „meil pole teid vajagi, müüme oma kaupu mujale, vaadake siis, kuidas hakkama saate“. Tõepoolest, suuresti toormemüügist elatuv riik võib ju endale ette kujutada, et ta saab selle oma peamise kaubagrupi müüa kuhu iganes, piltlikult öeldes Mongooliasse või Afganistani. Kas ta seda reaalselt teha saaks, on omaette küsimus, aga soovmõtlemisena käib küll.
Hiina kui tööstusmajandus aga ei saa endale sellist suhtumist lubada. Nemad müüvad sellist kaupa (sh ka kõrgtehnoloogilist), millele turgu nendes-samades tinglikes Mongooliates ja muudes Afganistanides pole. Turg ongi Läänes, seega on tegu klassikalise vastastiksõltuvusega – ning peamine, sellest arusaamisega. See ei tähenda muidugi, et Hiina oleks seetõttu Lääne sõber ja liitlane, kuid Venemaa moodi purtsatust ta endale lubada ei saa. Hiina liidri sotsiaalne leping oma rahvaga on kasvav majandus ja heaolu, seda pole aga ilma Lääne turgudelt tuleva rahata võiamlik teha.
Seega – tulles tagasi alguses toodud väite juurde, see kohtumine toimus valede ootuste pinnal ja seega ei saanudki olla viljakas. Jah, pole kahtlustki, et Venemaale oli seda kohtumist väga palju rohkem vaja ning ainuükse Hiina liidri kohaleilmumise sümboolse akti eest on ta valmis paljukski. Kuid Moskva ootas toetust oma sõjasõnumile ja Hiina enda kui Suure Rahulooja staatuse sündi.
Kui Putin oleks kummardades öelnud, et Hiina rahuplaan on see platvorm, mis peaks asjade käiku muutma, oleks nad saanud kahekesi koos vaadata õigustatud pahameelega Ukraina/Lääne poole, et miks nood ometigi ei taha rahu vastu võtta. Kuna Putin aga lootis kahte asja, mida sõjaks vaja: relvi ja raha ning neid lubadusi ei tulnud, siis poetas ta vaid mokaotsast, et Hiina rahuplaanis on mõningaid huvipakkuvaid punkte. Siit ka vastastik ja halvasti varjatud pettumine.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment