Pendliefekti pole keegi ära muutnud. See on üks paremaid ja lihtsamaid metafoore, mille abil ühiskondlikke protsesse iseloomustada. Globaliseerumise-liberaliseerumise suunas liikunud maailmamõtestamine sai endale loomuliku kaaslasena soovi see avanemine kinni keerata ja naaseda „vana hea maailmakorra“ juurde.
Pole mingit mõtet üritada neid protsesse hinnata skaalal hea-halb. See oleks umbes sama mõtekas kui üritada tõestada et tõus on parem kui mõõn või soojenemine parem kui jahtumine. Üks mitte lihtsalt ei järgne teisele, vaid ka tuleneb teisest.
Inimlik faktor
Inimühiskonnas toimuvat ei saa mõistagi taandada ainult loodusseaduste tasandile. Siin lisanduvad ka sügavalt subjektiivsed momendid nagu tüdimus ja soov naaseda pool-müütilise „vana hea korra juurde“. Rääkimata rahutumate mõistuste kombest kahtlustada üksteist ja teineteist ning valmisolekust joonistada hämaraid konspiroloogilisi skeeme, mida ka joonistaja ise enamasti lõpuni ei mõista, kuid soovib selle sisse uskuda.
Mõni aeg tagasi avaldas Gruusia protestidest tõukuvana umbes samal teemal mõtiskluse Venemaa üks nähtavamaid filosoofilis-poliitilise mõtte kandjaid Fjodor Lukjanov, kes on aga kahjuks sattunud vene võimudele liiga lähedale ja muutunud seetõttu veidi liiga lojalistlikuks. Vaatamata sellele hindan ma tema mõttekäike kõrgelt juba kasvõi nende üldistusjõu tõttu – isegi juhul, kui pole tema järeldustega päris nõus.
Lukjanovi põhitees oli, et ühiskondade avanemise / lukkulöömise pendel liigub nüüd sulgemise suunal sama kaugele kui ta liikus ennem avanemise poole. Peamiseks tõukemootoriks olla see, et riikide eliidid mõtlevat igal pool ühtemoodi ja soovivat saada oma suveräänsetel territooriumitel toimuva ühtemoodi kontrolli alla. Et kodanikuühiskondade algne idee (rõhuga sõnal „kodanik“) olla üritanud minna liiga kaugele piireületavate võrgustike rajamisega.
Tehnoloogiline mängumuutja
Võtan sellele väitele vastu vaielda. Osaliselt, kuid olulisel määral. Ma olen jäägitult nõus pendliefektiga ühiskondade arengus. Olen enam-vähem nõus ka sellega, et riigi-keskselt mõtlevate inimeste meelest võiks olla soov võtta kõik taas kontrolli alla võrdväärne naasemisega eelpoolkirjeldatud „vanade heade aegade“ juurde ning sestap ihaldusväärne eesmärk.
Kuid siin on jäetud arvesse võtmata üks väga oluline areng taustsüsteemis, mis ei võimalda põhimõtteliselt selle „vana hea“ eesmärgi saavutamist täielisel määral. Kolmnurgas inimesed-riigid-tehnoloogia on see kolmas komponent sisuliselt väljunud riikide kontrolli alt ja andnud inimestele määratult suurema vabaduse kui iial varem. Kas ja kuidas inimesed seda kasutavad ja isegi kontrollida suudavad, on omaette küsimus. Kuid riigid ei suuda, seda ilmestavad kasvõi kõige karmimate piirajate näited Põhja-Korea ja Hiina näol. Venemaa katsed seadustega seda sõna- ja mõttevabadust piirata meenutavad aga üldse katset toppida hambapastat tagasi tuubi sisse.
Seega tulen loo alguses toodud tõmbetuule mõttekujundi juurde. Riikide poolt kontrollitavad uksed-aknad võib küll sulgeda, kuid tehnoloogia (alates sotsiaalvõrgustikes kuni AI’ni) loodud mõrasid senistes suveräänsetes seintes ilmselt sulgeda ei õnnestu. Nüüd on vaid küsimus, kas suunata oma energia sellele, et hakata neid mõrasid nimetama heaks või halvaks ... või õppida neid kasutama.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment