Selle röövsõja üheks kõige värvikamaks komponendiks on kahtlemata röövlisalk nimega „Wagner“ ja selle juht Prigožin. Mees, kellel on Venemaa tingimustes kõige kõrgema taseme „katus“ ja kellele on antud luba tappa (kui osundada ühele tuntud Bondi-filmile), vähemalt riigist väljaspool. Tappa lausa tööstuslikes kogustes ja kasutades praktiliselt kogu olemasolevat sõjatehnikat.
Omamoodi paradoksina tuleb tõdeda, et ega Venemaa enda publik Prigožinit kuigi hästi ei tea. Seletus sellele on lihtne – enamik venemaalasi neelab ainsa infoallikana riigimeediat ning selles Prigožinist eriti palju ei räägita. Näiteks riigi ametlikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta on selle aasta viie kuu jooksul Jevgeni Prigožini nime mainitud kolm korda (kaks korda vähem kui nt muusikaprodutsenti Josif Prigožinit).
Raevukas ja innukas vähemus
Mõistagi on nii Wagner kui Jevgeni Prigožin väga hästi teada kitsamates ringkondades, eriti vene nn sõjakorrespondentide / blogijate keskkonnas, kuid see on siiski vähemus. Sõjakas ja raevukas, kuid ikkagi vähemus. Kogu see raevukas ja innukas seltskond on riigi seisukohalt suhteliselt ohutu, seni kuni nad ei tegele riigi huvide kahjustamisega, vaid nö õige asja ajamisega, sh sõjakäigu õigustamisega.
Mis aga nüüd ongi see mõistatus, mille ma pealkirjaks tõstsin, on see, kuidas ja mil moel lubatakse sellelsamal tööriistal nimega Prigožin praegu kritiseerida peaaegu et kõike. Noh olgu, mitte otsesõnu Putinit ennast, ehkki kaude on ta ka seda endale lubanud.
Hiljutine skandaalne Prigožini intervjuu ületas aga kauges kaares selle piiri, mille eest teisi sõnavõtjaid on karistatud „armee diskrediteerimise“ paragrahvi alusel. Sõjapealik lubas endale talle omases lopsakas, et mitte öelda labases kõnepruugis nimetada kogu sõjaretke ebaõnnestunuks ning suisa vastupidist efekti saavutanuks. Et Ukraina on muutunud kogu „demililitariseerimise“ käigu kümneid kordi tugevamaks ja „denatsifitseerimise“ käigu natsiooniks, mida teab kogu maailm.
Eri versioonid
Nüüd ongi küsimus, et miks ta ise seda endale lubab või miks talle seda lubatakse? Igasuguste ebameeldivate häälte kõrvaldamise osas on Kremlil ja tema taustajõududel rikkalik kogemus (kui võtta kasvõi näiteks Boris Nemtsovi tapmine otse Kremli kõrval) ning illusioone karistamatuse osas ei peaks kellelgi olema.
Esimene võimalus on lihtsalt see, et kuldmune munevat lindu ei tapeta. Kuni Prigožin suudab oma käte ja kriminaalidest sõduritega täita Kremli jaoks kasulikku rolli, siis lastakse tal rääkida mida soovib. Versioonina pole paha, kuid ikkagi – Kremli huvide kahjustamine isegi vaid sõnades ja isegi sõjapealiku poolt peaks saama karistatud.
Teine võimalus on aga see, et needsamad katusepakkujad, kes on Prigožini viinud nö suurte tegijate hulka, lasevad sellel toimuda või isegi teadlikult juhivad räpasevõitu suuvärgiga tegelast taolisi sõnu välja ütlema.
Prigožin kui halb alternatiiv
Selle eesmärgiks võib olla nö kolli loomine. Usutava kolli, kes võiks riigi „üle võtta“, kui senine juht peaks osutuma suutmatuks jätkata. Selle versiooni tugevus oleks see, et tegu oleks nö win-win olukorraga. Prigožini labasevõitu sõjapealiku kuvand omab teatud karismat, mis laseks teda välja mängida kui „riigipöörde“ esindusnägu, kelle poolt oleks ka nn sõjakad patrioodid. Samas poleks teda ka kahju ohverdada, kuna senised eliidid vabatahtlikult Prigožinit omaks ei võta ja toetama ei asu.
Mängu mõte oleks see, et Prigožinile katust pakkuvad eriteenistused kasutavad teda kui hernehirmutist võimalikele paadikõigutajatele. Et „kas te tõesti soovite SELLIST tegelast“. Et „kui te plaanite muudatusi, siis SEE on teie halb stsenaarium“.
Aga muidugi on ka kolmas võimalus, et Prigožin on lihtsalt karistamatusetundest ise igasugused piirid ületanud ning arvab, et ta võibki kõike seda rääkida ilma tagajärgedeta. Ning et ta on nüüd tegelikkuses astunud miini peale, mis ta hävitab.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment