Leedus toimuv hübriid-rändepuhang on taas tõmmanud käima retoorilise kahemehesae, mille ühte otsa sikutavad migratsioonivastased, teist aga selle õigustajad. Mitmeti meenutab see teist samal ajal käivat räigetes toonides vaidlust vaktsineerimise teemal.
Mõlemad pooled üritavad enda jaoks sobivamat seisukohta kaitsta fanaatilise palanguga ning samavõrra raevukalt rünnata teist poolt, naeruvääristades ja kasutades selliseid hüperboole, nii et kunstilise liialduse kõver lööb läbi lae ja summutab soovi leida ühiskeelt. Aga seda ühisosa on kriisiajal vaja, oi kuidas vaja.
Vastuargumendid
Migratsioonivastased klammerduvad mh väite külge – vaadake, neil sisserändajatel on ju taskus mobiiltelefonid ja sularaha! See peaks justkui näitama, et tegemist on jõukate inimestega, kes ei peaks kuhugi põgenema, istugu oma kodus ja aidaku kaasa paremate aegade saabumisele!
Veelgi enam – saabujad olla enamasti noored mehed, kelle kohus on oma kodumaad kaitsta või siis vähemalt seda üles ehitada.
Mõlemad väited (nii varakuse kui nooruse osas) on tõesed, kuid samas ka mitteolulised. Esiteks, kas keegi meist läheb pikemale retkele ilma sidevahendeid ja raha omamata? Teiseks, läbi kõigi aegade ja liikide on noored isased need, kes lähevad rändama ka siis, kui parasjagu pole pesas nälga või üleujutust.
Pooltargumendid
Rändepooldajad räägivad universaalsetest inimõigustest. Et igaühel on õigus elule ja heaolule, turvatundele ja eneseteostusele. Et iga okastraadi vahelt läbipugeja on eelkõige inimene, keda tuleb ka sellisene kohelda ning alles peale viisakat vastuvõttu tuleb hakata esitama küsimusi.
Üritades pisendada piiririkkuja süütegu, proovitakse anda sellele veidrat määratlust „ebaregulaarne piiriületus“, vältimaks sõnu „illegaalne“ ja „illegaal“
Sooitan hetkeks proovida lihtsat retoorikaharjutust ja katsetada, kuidas kõlab „ebaregulaarne taskuvargus“ või „ebaregulaarne kiiruseületus“. Pole just kuigi veenvad, ei juriidilises ega ka tavamõistuslikus võtmes.
Maailmavaateline lõhe
Tegelikkuses käib vaidlus kahe põhimõtteliselt mitte väga haakuva maailmanägemuse vahel. Ühe kohaselt on kõige keskmes inimene, teisel aga riik.
Inimkeskses maailmas on indiviidil praktiliselt piiramatud või vähemalt universaalsed õigused, talle peab olema tagatud vaba liikumise, valiku ning eneseteostuse õigused ja heal juhul ka võimalused. Sest ainult sel moel on tagatud nii vabadus kui võrdsus ja kõik muud õilsad väärtused.
Riikide keskses maailmas on olemas aga piiritletud territooriumid, mille elanikel – eriti juhul kui nad on kodanikud – on olemas teatud privileegid võrreldes teistega. Juhul kui selle riigi kodanikud on kokku leppinud mängida mängu nimega omariiklus, siis peab neil olema ka õigus kehtestada siin oma reegleid. Ja üleüldse, üks riikluse kriteeriumeid on see, et see riik suudab kontrollida oma territooriumil toimuvat – see aga algab ja lõpeb eelkõige oma piiride kontrollimisega.
Kokkuvõtteks
Miks ma loo alguses kasutasin mõistet hübriidränne? Aga sellepärast et ränne ise on midagi loomulikku, elu ja arengu üks osa. Antud juhul on aga tegu selle rändesurve kasutamisega hübriidründena. Piisab vaid signaalist, et „selles piirilõigus vaatab piirivalve kõrvale“, kui surve otsib üles selle nõrgema koha, umbes nii nagu veesurve tammis.
Veelgi enam, see surve ei taba mitte ainult konkreetselt kahjustatud kohta tammis, vaid kogu laiemat tagamaad. Seega on ründe- ja rändesurve all kõik see, mida paljud (sh ka sisserändajad) tajuvad päästepaadina. Päästepaadi meeskonnal peab aga olema nii võime aru saada oma paadi kandevõimest kuid ka õigus reguleerida pardalepääsu.
Loo moraal on aga väga lihtne – kummalgi poolel pole täit õigust. Äärmushumanistlik lähenemine (inimõiguste ülimustamine) tühistab senise riikluse süsteemi, mis aga mingilgi määral suudab püsti hoida senituntud rahvusvahelist korda. Antihumanistlik pool annab aga kogu võimutäiuse riigile ja muudab inimelu väärtuse tühiseks. Kumbki mõttelaad oma absoluudis viib tupikusse.
---
lugu ilmus siin, samast ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment