Valimised tuleb hääldada selle sõna väga mitmuselises võtmes. Venemaa valimis-korraldus on koondanud kõikvõimalikud valimised ühtsele valimispäevale, mis seekord toimub 19.septembril. Valimised kohalikesse volikogudesse ja regionaalsetesse parlamentidesse, rajooniülemate valimised ja – mis kõige peamisem – ka Riigduumasse.
Hübriidseks nimetatakse tänapäeval väga erinevaid asju, alates autodest kuni rünnakuteni. Mida ma pean silmas hübriidvalimiste all? Aga seda, et need nagu oleks valimised ja nagu poleks ka.
Valimis-imitatsioon
Väliselt vaadates oleks nagu kõik korras, omavahel on näiliselt võistlemas erinevad parteid, peetakse isegi valimiseelseid debatte, käib agiteerimine jne. Poliit-tehnoloogide palkamine ja päris tõsiste kampaaniate korraldamine. Kasutatakse nii vanamoeliseid postkastidesse topitavaid agit-materjale kui kaasaegseid sotsiaalvõrgustikke – kõik oleks nagu päris, kas ei?
Asjale annab päris sisulise ja elulise mõõtme see, et tõepoolest konkreetsed persoonid pingutavad päriselt ja raevukalt, et saada vajalik tulemus. Seda nii kandidaatide kui valimisi korraldavate ametnike poolelt. Vajalik tulemus tagab sinu püsimise hea kohal toiteahelates, olgu siis kas kohalikes, regionaalsetes või föderaalsetes. See on ressurss, mille nimel tasub pingutada nii et veri ninast väljas.
Nö hübriidseks muudab toimuva see, et tegu pole pluralistliku demokraatiaga selle sõna maailmavaatelise paljususe mõttes. Pole erinevaid ideoloogilisi seisukohti, võistlevaid programme, alternatiivseid lahenduskäike probleemidele. On vaid üks mõõdupuu, millega muudetakse ette valmis konkreetse kandidaadi tulemus – see on lojaalsus süsteemile, mis on omakorda üles ehitatud lojaalsusele ühe inimese suhtes.
Ebasobivaid kandidaate tasalülitatakse juba ette väga erinevate meetoditega alates administratiivsetest (valimistele mittelubamine) kuni pisisulitempudeni (kiirkorras samanimelise kandidaat-spoilerite tekitamine). Peterburis toimus suisa ülepingutamine: ühe ja ebasoovitava kandidaadi Boris Višnevski kõrvale loodi nimevahetuse korras veel kaks samanimelist, aga selle skeemitamise pikem avamine viiks meid liiga kaugele loo põhiteemast.
Ettevalmistavad valimised
Milles aga seisneb nende valimiste „otsustavus“? Venemaa poliit-retoorika muutub taas üha sarnasemaks nõukogulikuga ja ka sõna „otsustav võitlus“ on taas vägagi kasutuses. Kuid nende valimiste kontekstis tähendab see seda, et soovitakse saada tulemuseks kõigil tasanditel nii lojaalsed rahvasaadikud kui vähegi võimalik.
Milleks selline superlojaalsus vajalik on? Asi selles, et need nö demokraatlikul teel volitused saanud inimesed peavad andma maksimaalse legitiimsuse illusiooni järgnevale. Järgneva osas on laias laastus kaks nägemust. Korralise stsenaariumi kohaselt peavad eri tasandite saadikud tagama sujuva lahenduse nn „2024.a probleemile“ ehk siis Vladimir Putini senise ametiaja lõpule, mis iganes lahenduskäik ka selleks välja mõeldakse.
Erakorraline stsenaarium on erineva süngusastme ja saladuseloori taga. Väiksema ja suurema kaliibriga poliitikavaatlejad on ebamäärases ootuses, et üsna kohe peale neid valimisi, veel selle aastanumbri sees hakatakse käivitama mingit poliitilist transformatsiooni.
Selle protsessi peaproov toimus ju alles möödunud aastal, kus Venemaa põhiseaduse muudatustele hangiti kõigepealt kõikvõimalike parlamentaarsete kogude heakskiit ja siis viidi veel läbi ka midagi rahvahääletuse sarnast. Ka toona rõhutati, et kõik see toimub maksimaalse legitiimsuse ja demokraatlikkuse nimel, et nn referendumit pole vajagi, sest muudatused olid juba heaks kiidetud, aga Suur Juht otsustas oma armulikkuses ka veel rahvaga „nõu pidada“.
Ma isegi ei tee nägu, nagu ma teaks, et mis on Venemaa režiimimudijate peades ja missugustele muudatustele soovitakse saada heakskiitev tempel. Ma tean vaid seda, et nii põhjalikult pole poliit-põldu küntud Venemaal ammu ja et eelseisvate valimiste hübriidsuse ja otsustavuse tase saab olema pilvekõrgune.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment