Umbes niimoodi võib lühidalt kokku võtta pika artikli, mis avaldati Vladimir Putini nime all. Keeletunnetuslikult on tähelepanuväärne juba selle pealkiri „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest“. Vastavalt vene teaduskeele tavadele oleks õpetatud mehed kirjutanud 10-köitelise kogumiku samal teemal pealkirjaga „О некоторых аспектах ...“ (ajaloolise ühtsuse mõningatest aspektidest).
Suur riigimees, kellena Vladimir Putin ennast tunnetab, ei saa endale aga sellist pinnapealsust lubada ning tema võtab asja kokku 16 leheküljel ja palju konkreetsemalt. Et venelased, ukrainlased ja valgevenelased on üks rahvas ning selle rahvuskehandi küljest tükke ampsata kellelgi ei lubata.
Putini maailmanägemus
Vladimir Putini tunnetus ongi kogu loo peamine element. Mitte ainult konkreetse artikli, vaid laiemalt tema maailmanägemuse mõttes.
Suhteliselt juhuslikult Venemaa kõrgeimasse ametisse sattunud mees hakkas hiljemalt oma teise ametiaja alguseks muretsema selle üle, kellena ja missugusena satub ta ajaloo-raamatutesse. Ning nagu tihti juhtub, toimub taoliste suurmõtete küüsi sattunutute peades teatud nihe.
Ma ei ole meedik, et panna diagnoose, kuid tihti seda kirjeldatakse nö autojuhi sündroomina. Ajutiselt rooli keerama pandu hakkab end tunnetama omanikuna. Omanik aga peab vajalikuks hakata ise seadma ülesandeid, valima marsruute ja vajadusel kasutama eesmärkide saavutamisel jõudu stiilis: „a miks nad siis töllerdavad mul jalus“.
Permanentne sõda
Omanikutundes pole midagi halba, vastupidi, see on nii auto- kui riigijuhtimise juures üsnagi vajalik. Ainult et lisaks arusaamisele oma (riigi-)masina võimekusest ja gabariitidest oleks vaja lugu pidada ka liiklusreeglitest, antud juhul rahvusvahelisest õigusest ja väljakujunenud tavadest.
Vladimir Putini nägemuses on tema juhtida Venemaa, mis on permanentse sõja tingimustes. Seda ümbritsevad vaenlased, kes üritavad kogu aeg Venemaa küljest tükk ampsata, nii on see olnud alati ja saab olema ka tulevikus. Selleks et taolises vaenulikus keskkonnas ellu jääda, on vaja olla tugev ja ka näidata aeg-ajalt jõudu, et heidutada pahasoovijaid.
Putin siiralt peab Venemaa osaks ka Ukrainat, mille iseseisev eemaldumine on mõeldamatu. See saab toimuda ainult ja ainult väliste jõudude, vaenlaste jõupingutuste tulemusena. Nende vaenlastena markeeritakse artiklis NATO’t ja välismaiseid eriteenistusi, mis on võtnud Kiievi oma kontrolli alla.
Massihävitusrelv
Ukraina iseseisvumist näeb ta seetõttu ilma liialdamata rünnakuna Venemaa vastu: „see on võrdväärne massihävitusrelva kasutamisega“, kuna seeläbi kaotab ühtne vene rahvuskehand kümneid miljoneid inimesi. Igaks juhuks mainin, et see mõttekäik on tsitaat, mitte minu arvamus.
Üldse on artiklis tsiteerimis- ja arutlemisväärilisi kohti kümneid, kuid ma üritan end jõuga hoida peateema juures. Peamine ongi see sõjaline retoorika, see maailmatunnetus. Käimas on sõda, Venemaa praeguse presidendi peas toimuv sõda. Sõda, milles tuleb vastu hakata, et mitte kaotada.
Seetõttu tuleb ka antud artiklit vaadelda kui ühte operatsiooni sõjas. Venemaa vastu peetavas hübriidsõjas, nagu Putin seda tunnetab. See, et meile siit Läänest tundub vastupidi, et Venemaa peab hübriidsõda teiste vastu, pole hetkel oluline. Oluline on üritada mõista, miks kirjutati see hübriid-artikkel, miks käivitati see taktikaline info-operatsioon, mis eesmärki see täidab laiemas strateegilises plaanis.
Vladimir Putin joonistab välja üsna selge kolmetise pildi. Hästi teostatud loogilise mõtlemise ülesanne: kirjeldades keskset elementi ehk praegust olukorda on vaja kõgepealt lahti seletada olukorrale eelnenu (mis tõi meid siia) ja seejärel edasine (mis saab edasi, soovitavalt erinevate stenaariumitega.)
Mis saab edasi?
Hetkel on Putini kirjelduse kohaselt käimas Ukraina vaenulik lahtikangutamine Venemaa küljest. Sellele eelnes pikk ajaloolise ühtsuse kujunemine koos pidevate sekkumistega väljaspoolt ning praegune on vaid järjekordne etapp pidevas protsessis.
Mis saab edasi? Selle kohta on Putinil kaks varianti, millest realiseeruda saab ainult üks. Esimene on jätkuv läänepoolne lahtirebimine, mille kohta on Putinil lühike vastus: „see ei õnnestu“. Teine, positiivne stsenaarium on aga markeeritud kui Saksamaa-Austria ja/või USA-Kanada vaheline olukord, kus ollakse formaalselt eraldi iseseisvad riigid, kuid mis jagavad ühte keele- ja kultuuriruumi, majandust ja julgeolekukeskkonda.
Kuidas kogu seda lugu siis kokku võtta? Kremlile lähedalseisev, kuid siiski väga adekvaatne ja tõsiseltvõetav vaatleja Fjodor Lukjanov nimetas seda „vene kolmikrahva ühtsuse“ müüti otsesõnu impeeriumi tööriistaks.
Vene impeerium ei ole kaugeltki surnud. Paljudes peades on see vägagi elus ja valmis andma vastulööki, olgu siis vanamoeliselt kineetilisemat või hübriidsemat, mida iganes see ka ei tähenda. Ukrainal on nendes peades iseseisva riigina õigus olemas olla vaid niivõrd, kuivõrd see isesesivus on hübriidne ehk siis mittetäielik. Selle hübriidsuse tingimusi kirjutab ette aga Moskva, kes võib selle juures arvestada „lääne partnerite“ huve, kuid jällegi ainult tingimuslikult.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment