Konstantin Remtšukov, Venemaa üks erudeeritumaid/laiapilgulisemaid poliitikavaatlejaid, kirjeldas seda erinevust nii (alljärgnev on minupoolne kokkukirjutus Remtšukovi raadiointervjuust Eho Moskvõ’le 26.07.2021)
---
Peamine erinevus on selles, et Hiina eesmärgiks on taastada enda juhtiv roll maailmas aastaks 2049 (revolutsiooni 100.aastapäevaks), saavutades seda läbi ühiskondliku heaolu loomise (по созданию общества процветания в Китае).
Teiseks – see eesmärk on püstitatud avalikult ning räägitakse, kui palju peavad kasvama sissetulekud ning kuidas seda saavutada. Suurendada hiina elanike varalist seisu sellise tasemeni, et neile oleks kättesaadavad kõik aktiivid: majad, korterid, masinad, puhkused jne.
Kolmandaks see, et Hiina suhtub väga hästi erakapitali kui arengu allikasse. Hiinas on riigi roll majanduses väga suur, väga suur roll on infrastuktuursel ehitusel, mida loomuldasa teostab riik, eriti veel sellises arengujärgus olevas majanduses. Kuid Xi Jinping teab, kuidas kasutada turumehhanisme oma eesmärkide teostamiseks ja ta teeb seda.
Venemaa juhid on aga poisikesed, kes on nüüdseks kasvanud kindraliteks, neile meeldib sõda mängida, ähvardada, tulistada. (Suurriigi rolli nähakse ainult sõjalises pooles – KT). Aga kuidas seda saavutada, seda ei räägita. Keegi ei räägi sellest, kuidas suurendada sissetulekuid, kuidas suurendada pensioneid.
Putini konservatism taandub ainult ühele – võimu konserveerimisele. Kui inimene on nii kaua olnud võimul, siis ta ei saagi lahutada enda võimu ja riigivõimu. Ta näeb, et säilitades ennast võimul, tegeleb ta ühtlasi inimeste probleemide lahendamisega.
Jutud võimust on Venemaal kaldunud mingisse müstilisse-õigeusklikku sängi. Aga on ju olemas lihtsad, ratsionaalsed asjad nagu inimeste sissetulekud. Patriootiliseks tuleks tunnistada sellist poliitikat, mis aitab seda sissetulekut suurendada. Ma isegi oletan, et Putin ja tema seltskond ise arvavad, et nad tegutsevad selle nimel, aga tegelikkuses venemaalaste sissetulekud langevad seitsmendat aastat järjest. Nad võivad armastada oma rahvast, aga nad ei tea, kuidas selle rahva elujärge tõsta.
Kogu küsimus taandub küsimusele „kuidas“ eesmärke saavutada. Küsimus „mida me tahame saavutada“ on tühi loba. Kui te ei oska vastata küsimusele „kuidas“, siis on aeg anda võimalus teistel see küsimus püstitada ja proovida sellele vastata.
---
Remtšukovi kokkuvõttega Venemaa kohta võib nõus olla. Minu küsimus on nüüd Hiina poole tundjatele – kas sellega saab ka nõustuda?
Peamine erinevus on selles, et Hiina eesmärgiks on taastada enda juhtiv roll maailmas aastaks 2049 (revolutsiooni 100.aastapäevaks), saavutades seda läbi ühiskondliku heaolu loomise (по созданию общества процветания в Китае).
Teiseks – see eesmärk on püstitatud avalikult ning räägitakse, kui palju peavad kasvama sissetulekud ning kuidas seda saavutada. Suurendada hiina elanike varalist seisu sellise tasemeni, et neile oleks kättesaadavad kõik aktiivid: majad, korterid, masinad, puhkused jne.
Kolmandaks see, et Hiina suhtub väga hästi erakapitali kui arengu allikasse. Hiinas on riigi roll majanduses väga suur, väga suur roll on infrastuktuursel ehitusel, mida loomuldasa teostab riik, eriti veel sellises arengujärgus olevas majanduses. Kuid Xi Jinping teab, kuidas kasutada turumehhanisme oma eesmärkide teostamiseks ja ta teeb seda.
Venemaa juhid on aga poisikesed, kes on nüüdseks kasvanud kindraliteks, neile meeldib sõda mängida, ähvardada, tulistada. (Suurriigi rolli nähakse ainult sõjalises pooles – KT). Aga kuidas seda saavutada, seda ei räägita. Keegi ei räägi sellest, kuidas suurendada sissetulekuid, kuidas suurendada pensioneid.
Putini konservatism taandub ainult ühele – võimu konserveerimisele. Kui inimene on nii kaua olnud võimul, siis ta ei saagi lahutada enda võimu ja riigivõimu. Ta näeb, et säilitades ennast võimul, tegeleb ta ühtlasi inimeste probleemide lahendamisega.
Jutud võimust on Venemaal kaldunud mingisse müstilisse-õigeusklikku sängi. Aga on ju olemas lihtsad, ratsionaalsed asjad nagu inimeste sissetulekud. Patriootiliseks tuleks tunnistada sellist poliitikat, mis aitab seda sissetulekut suurendada. Ma isegi oletan, et Putin ja tema seltskond ise arvavad, et nad tegutsevad selle nimel, aga tegelikkuses venemaalaste sissetulekud langevad seitsmendat aastat järjest. Nad võivad armastada oma rahvast, aga nad ei tea, kuidas selle rahva elujärge tõsta.
Kogu küsimus taandub küsimusele „kuidas“ eesmärke saavutada. Küsimus „mida me tahame saavutada“ on tühi loba. Kui te ei oska vastata küsimusele „kuidas“, siis on aeg anda võimalus teistel see küsimus püstitada ja proovida sellele vastata.
---
Remtšukovi kokkuvõttega Venemaa kohta võib nõus olla. Minu küsimus on nüüd Hiina poole tundjatele – kas sellega saab ka nõustuda?
No comments:
Post a Comment