Viimased aastakümned koos oma tehnoloogilise ülihüppega on loonud uuelaadse olukorra, mida võib sõnastada trilemmana: kiviaegsed instinktid, keskaegsed institutsioonid ja tulevikutehnoloogia. Seletan alustuseks selle kolmikseisu lahti nii lihtsalt, kui oskan.
Kiviaegsed instinktid. Inimestena pole meist mitte kuhugi kadunud kõige algsemad, lihtsamad instinktid, milledest antud hetkel on oluliseim grupikuuluvuse vajadus. Inimene on sotsiaalne olend ning ümbritseva maailmaga suhestumine läbi meie-nemad jaotuse muudab hakkamasaamise lihtsamaks. Oma grupile ollakse lojaalsed, võõramärgilisi koheldakse vähemalt umbusuga, mida praegu on kombeks märgistada kui „ksenofoobia“.
Keskaegsed institutsioonid. See termin on kõige vaieldavam, aga palun võtta seda omamoodi kunstilise markeeringuna (peaks kasutama määratlust „vara-uusaegsed“, aga see lihtsalt ei kõlaks nii hästi). Pean selle all silmas hierarhilisi lojaalsusmudeleid, mida me eelkõige teame tänapäeval riikidena. Olgu see siis religioossel või lepigulisel baasil või nn rahvusriigina tunnetav ühendus, aga see on lojaalsus, mille aluseks on suuresti territoriaalne kuuluvus. Ma olen lojaalne sellele riigile sest ... noh ja siis tulevad erinevad seletuskäigud. Või siis ei vaevutagi endale midagi seletama, võetakse enda kuuluvust sellesse ühendusse loomuliku ettemääratlusena.
Tulevikutehnoloogiad. Seda suudavad ilmselt aduda kõik, kelle taskus mõni nutividin leidub. Kõige olulisem selle mõttekäigu juures on lahtiseotus hierarhiast. Jah, sa võid küll selle vidina kaudu tarbida nö ülevalt alla tulevat infot, kuid sama hästi võid sa end lülitada selle asemel hoopis horisontaalsetesse võrgustikesse. Leida endale mõttekaaslasi kaugelt väljaspoolt oma füüsilist asukohta ja ehitada üles oma identiteet / grupikuuluvus väljaspool tavapäraseid paiknemisi kodu/kool/töökoht komberuumides.
Kool kui võtmemõiste
Senine haridus-süsteem, mida me (eriti siin post-nõukogude ruumis) teame ja mäletame, on selle võimaliku muudatuse seisukohast kõige olulisem komponent. Peale pedagoogilise elemendi on kool olnud ka kõige võimsam sotsialiseerimise instrument. Teisisõnu – see vahend, mille kaudu kodanikele juba maast-madalast selgeks teha, et mis on antud ühiskonnas hea ja mis halb.
Jah, proletaarse väärtusruumi õhustikus pidi kool ühtlasi ka täitma lastehoiu ülesannet, et töötavatel inimestel oleks võimalik lapse-nimeline-nähtus paigutada kuhugile järelvalve all seniks, kuni tuli täita oma töökohustust riigi ees. Kuid seda tugevam oli ühtlasi ka kooli sotsialiseeriv funktsioon, propageerides ühiselulisi väärtusi.
Nüüdse koronakriisi tingimustes on aga teisenenud ka kooli ... kui mitte funktsioon, siis võimekus seda funktsiooni täita. Jah, õppekavad on suuresti ikka needsamad. Jah, vanema põlvkonna õppejõud ei suuda lakata ahastamast, et „kuidas küll just seda õppeainet on nii ebamõistlikult kärbitud“. Aga ikkagi, ülalt all projetseeritud ootused on laias laastus samad – kool peab vormima tulevase kodaniku ühiskonnakõlbulikuks.
Kuid ära on kadunud peamine osa senises hariduslik-ühiskondlikus mudelis. Kadunud on hierarhia. Seni oli pedagoog umbes samas seisundis nagu ennemuiste pereisa laua otsas või pastor kantslis, mõõtes välja ja jagades laiali vaidlustamisele mitte kuuluvaid palukesi. Nüüd aga on iga koolijüts samal tasemel õpetajaga, tõmmates võrgusügavikest välja samaväärseid või alternatiivseid infokilde ja seda olles võimeline seda online-režiimis ka esitlema.
Muudatuse sisu
Praegu on suur osa õppeprotsessist surutud klassiruumidest välja ning õpetaja roll on veelgi kahanenud. Kooli standardiseeriv ja stantsiv, hierarhial põhinev funktsioon väheneb. Protest totalitaarse koolisüsteemi vastu, mis pidi lastest valmis haamerdama ühiskonnakõlbulikke, ühetaoliseid telliseid, on aegade jooksul sünnitanud tohutul hulgal meeme. Nüüd on see tasapisi muutumas. Õpetaja ja kool taanduvad üha rohkem vaid suunanäitajaks.
Teisisõnu – kaasaegsed tehnoloogiad kaksavad katki ühe sotsialiseerimisahela, mis loovad sidusat ühiskonda selle sõna senises, riigikeskses vaimus. Selle väikese nihke võrra vabamad inimesed on edaspidi vähem kodanikud ja rohkem indiviidid. Hierarhiline, (rahvus-)riiklusel põhinev maailm hõreneb.
Ei, ma ei näe siin vandenõud rahvusluse ja/või senise riikluse vastu. Ma näen siin muutust. Järjekordset teisenemist. Arvata, et ajaloolises perspektiivis üsna hiljuti tekkinud rahvusriikluse mudel on tsivilisatsiooni tipp ja nii jääb aegade lõpuni ... noh see kõlab sama sõgedalt kui järjekordse tuhande-aastase riigi apologeedi jutt. Kõik muutub.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment