Ühest küljest on see ju täiesti arusaadav. Kes see ikka tahab, et teda määratletaks läbi ebameeldiva mineviku ja grupikuuluvuse, mida ta pole ise valinud.
See, et solvujateks on tihti inimesed, kes üldist solvumiskultuuri naeruks panevad ja ise grupikuuluvuse alusel üldistusi teevad, pole hetkel oluline, taoline olmeline skisofreenia on üldinimlik.
Esimene paradoks seisneb aga selles, et sel moel solvudes me näitame, et me tegelikult pole ise sellest sovjeti-pärandist üle saanud. Et me ise defineerime ennast läbi selle piisavalt valulikult, et reageerida ja solvuda.
Me ju näiteks ei ärritu, kui keegi nimetab Eestit endiseks balti-saksa provintsiks, või mis? Ehkki seda va saksa pärandit on meie olmelises kultuuris, linnaruumis jne vähemalt sama palju kui nõukogude oma.
Või siis et mingites teistes taustamaterjalides määratletakse meid kui Rootsi / Poola / Taani impeeriumite äärealasid, kas see meid morjendab? Pigem vist mitte, võtame seda kui neutraalset või isegi positiivset aspekti oma ajaloost ja räägime uljaid legende, mis näitab toonaste vallutajate kultuuri osana meie omast.
Teine paradoks on selles, et oma eitamis-tühistamis-soovis me käitume ise nagu sovjeedid, kes hävitasid kõiki märke eelmisest režiimist. Nii nagu punaputukad raiusid maha kolme lõviga vapimärke, nii meie soovime hävitada võimalikult palju punasümboleid.
Olgu-olgu, see on omamoodi üldinimlik ning eelmise valitseja raidkirju lasksid eemaldada ka muistsed vaaraod ning nii mõnigi kord laskis poeg hävitada oma isa paleesid, et nonde hiilgus ei varjutaks tema enda ambitsioone. Aga lihtsalt huvitav – kas me kunagi ei saa sellest käitumismustrist üle, ei ole paremad kui „nemad“?
Kui keegi riietub ordurüütlit meenutavasse mundrisse ja vehkleb mõõgaga, siis see on tore ja lahe, aga punahõnguline teemapark häirib ja ärritab. Kas pole huvitavalt erinev suhtumine?
Kolmas paradoks aga peitub selles, et punavarju vihkajad kipuvad olema sama vihased ka meie praeguse kuuluvuse üle Läänemaailma ühendustesse, eriti klubisse nimega Euroopa Liit. Kuivõrd intellektuaalselt lame pole ka NSVL ja EL vahele võrdusmärgi panemine või euro nimetamine „okupatsioonirublaks“, on siin üks väga märgiline moment.
Eelmise halva tühistab massiteadvuses ära järgmine halb. Vene tsaarivõimu saabudes muutusid rootsi ajad „vanadeks kuldseteks“. NSVL okupatsioon suutis umbes aastaga panna siinseid elanikke ümber hindama saksa okupatsiooni kui midagi „täiesti mõistlikku“. Juhul kui kuulumine Euroopa Liitu oleks samavõrragi halb kui NSVL koosseisu, siis oleks meil siin „vana hea nõuka-aja“ ülistajaid kordades rohkem kui praegused marginaalsed sotsiaalmeedia nostalgia-grupid.
Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga see, et kas poleks filosoofiliselt ilus, kui suudaksime reastada oma linnaplatsile kõikide siinsete jupijumalate büstid läbi aegade ning vaadata neid hajevil muigega, üritades mõtestada omaenda ajalugu ilma kategooriateta „meeldib-ei-meeldi“? Ehk suudaksime mõnest moodsast narrusest loobuda?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment