Antud juhul on nendeks liidriteks Venemaa ja Türgi presidendid ning võimaliku susserdamise objektiks Karabahh (või siis armeenia-päraselt Artsahh, aga nende kahe autokraadi kohtumisel pole Armeenia ega armeenlaste arvamus oluline).
Mis siis on selle võimaliku konspiratsioonilise diili sisuks ja nö usutavaks teljeks? Septembri alguses kohtusid Vladimir Putin ja Recep Tayyip Erdoğan, mille järel kommentaatorid kehitasid õlgu – mingit nähtavat tulemust viljalepete näol ju ei toimunud.
Mõni nädal hiljem aga võtab Aserbaidžaan enda kontrolli alla tagasi Karabahhi, tehes seda niivõrd edukalt, kiirelt ja efektselt, et needsamad kommentaatorid esitavad küsimuse – mis siis on see niivõrd oluline muudatus, mis võimaldas Bakuul ära teha seda, mida ta on kümneid aastaid edutult taotlenud?
Karabahhi kui instrumendi kaotus
Karabahh oli üks neid konfliktikoldeid, mis võimaldasid Venemaal teostada oma kontrolli enda jaos olulistel suundadel, antud juhul siis Lõuna-Kaukaasias. Ei, see konflikt polnud otseselt Moskva loodud, kuid küll aga edukalt ära kasutatud, nagu enamikel analoogsetel juhtudel.
Viimaseid sõjalisi konflikte Karabahhi ümber on enamasti tõlgendatud kui Türgi ja Venemaa proxysõdu, kus Türgi oli Aserbaidžaani taga ja Moskva näiliselt vankumatult Armeenia liitlane. See on lihtsustatud skeem, tegelikult on elu alati keerulisem ning osapooli rohkem, kuid antud loo kontekstis on selline üldistusaste kohane (muidugi on Artsahhi enda elanike huvide arvestamata jätmine kohatu, kuid mis teha).
Niisiis püsis Artsahh kui mitte-tunnustatud riigitaoline moodustis suuresti Venemaa toetusel Armeeniale. Nüüd aga midagi muutus ja Artsahh sisuliselt kadus. Mis siis on see tegur, mis tõi kaasa selle muudatuse?
Esmapilgul on asi lihtne – Venemaa jõud ja tähelepanu on koondunud Ukrainasse ning Türgi/Aserbaidžaan nägid võimaluste akent lahendada see probleem enda kasuks. Sellega võiks antud peatüki sulgeda, sest lihtne seletus on enamasti ka õige seletus. Kuid nagu artikli pealkiri lubas, tuleb mängu konspiroloogia, mida on tulvil Armeenia meediaruum ja ühiskond.
Kes ja mida võitis?
Konspiratsiooni sisuks on teine lihtne väide – Venemaa andis Karabahhi ära (venekeelne väljend „Россия сдала Карабах“ sisaldab endas ka reetmise ja mahamüümise hõngu). Venemaa ja Türgi presidentide kohtumine on fakt ja Karabahhi vägede purustamine ning alistumine on samuti fakt. Kas ja mis võiks olla nende kahe asjaolu seoseks.
Peamine küsimus on alati – kellele on see kasulik? Türgi/Aserbaidžaani kasu on niivõrd ilmne, et seda ei pea ilmselt hakkama lahti seletamagi. Kui lisaks Karabahhile saab läbi Armeenia rajatud ka juurdepääs Nahhitševanile (Aserbaidžaani eksklaav teisel pool Armeeniat), siis on loodud nö pantürkistlik koridor, mis on oma olemuselt võibolla väheoluline, kuid türgi/turgi maailmale emotsionaalselt ülimalt meeldiv.
Mida aga võiks teoreetilisest diilist võita Venemaa? Esmalt võib nö taustaks tuua üldise põhjenduse – Moskva nägi, et ei suuda seda eelposti hoida ning otsustas enne lihtlabast kaotust territooriumi vähegi kasumlikult maha parseldada.
Teiseks võib eeldada, et Armeenia publik võtab nüüd maha Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ning see oleks Putini-Venemaale meeldiv, eriti võttes arvesse, kuivõrd ärritav oli Moskva jaoks Pašinjani võimuletuleku meetod – seda kiputakse Moskvas paigutama nn värviliste revolutsioonide ebameeldivasse ritta.
Konspiratsiooni nõrkus
Selle teise asjaolu nõrkus on selles, et Armeenias kui üsnagi demokraatlikus riigis oleks Pašinjan varem või hiljem niikuinii vahetunud ning pole üldse kindel, et kas jäädavalt tipp-poliitikast kadunud. Nii et see argument on selline nõrguke, nö emotsionaalse rahulduse tasemele jääv.
Palju kõvem argument oleks see, et kui keegi suudaks välja mõelda / veenvalt seletada seda, mida siis ikkagi Türgi president lubas Venemaa troonil istujale. Kontollimatut läbipääsu Türgi väinadest? Mingi eriti maitsev diil energiakandjate või tuumajaamade osas? Krimmi tunnustamist Venemaa osana? See seletuse veenvus ongi see „tingimuslikkus“, mida mainisin loo alguses, et mis võimaldaks uskuda konspiratsiooni.
Ausalt öeldes ei kõla ükski nendest minu jaoks sellel määral usutavana, et suudaksin selle „Venemaa andis Karabahhi ära“ sisse uskuda. Seega kõlab praegu teadaoleva info põhjal järeldus hoopis lihtsamalt. Venemaa kaotas. Kui mitte enamat, siis usutavuse „rahutagajana“. Pigem aga siiski enamat, kuid see läheb juba ootuste ja lootuste radadele.
Lõppu aga lisan kentsakalt kõlava, kuid seda huvitavama argumendi konspiroloogia kasuks. See salaleppe tuluke lööb iga kord eredamalt põlema, kui mõni Moskva hääletoru alates Peskovist kuni Lavrovini kinnitab, et igasugused jutud „äraändmisest“ on alusetud. Mõnikord mulle tundub, et seda võtet kasutatakse teadlikult, külvamaks kahtlusi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment