Rahvusvaheliste suhete lahkamisel on muidugi alati siin lisaks konks: paremaks või halvemaks kelle vaatenurgast? Kuna me oleme Ukrainaga ühel pool rindejoont, siis võtamegi aluseks meie, kitsamalt Ukraina ja laiemalt nn kollektiivse Lääne mätta.
Kohe alustuseks annan ka tõenäosushinnangud, aga rõhutan, et teen seda praeguste teadmiste pealt. Prognoosimise ja tõenäosuse hindamise juures on suurimaks kitsaskohaks see, et me saame hinnata ainult lineaarseid protsesse. Samas ajalugu on tulvil näiteid, kui isegi näiliselt ettemääratud protsessi sekkub mingi mitte-lineaarne muutuja, nö mängumuutja ja kõik esmatasandi hinnngud kukuvad kokku. Mitme-tasandilised, mitme muutujaga hinnangumudelid on ka olemas, kuid see läheb leheloo jaoks liiga keeruliseks.
Seega – esmahinnang: positiivne areng on tõenäosusega 10-15%, negatiivne 25-30% ja protsessi jätkumine laias laastus samamoodi saab koondhindeks u 60%.
Positiivne areng tähendaks Venemaa lüüasaamist, olgu siis kas täiel / strateegilisel määral (koos kõigi Ukraina alade tagastamisega) või siis osalisel (st tõmbudes nt välja mandri-Ukrainast, kuid jättes kontrolli Krimmi üle endale).
Kõige nõrgem koht oleks see, et Venemaa peaks oma kaotust ka ise tunnistama, teatades sellest avalikult. Selle stsenaariumi tõenäosus ei ole 0, kuna suhteliselt hõlpsalt on ette nähatavad kaks mängumuutjat: Lääne oluline tehnoloogiline abi (nt F-16 lennukite näol) ja/või Venemaa esindusnäo väljavahetamine (uuel inimesel on hõlpsam teatada oma eelkäija läbikukkunud plaanidest).
Kummagi faktori ilmnemine ja/või otsustav mõju sündmustele pole kuigi suure tõenäosusega, kuid summaarselt võib seda siiski hinnata kas 10 või 15% peale.
Negatiivne areng Ukraina võtmes tähendab seda, et Venemaal õnnestub kas edeneda rindel ja/või teatada sõja külmutamisest. Kõige jaburam on asjaolu, et Moskva võib kuulutada ennast võitjaks suvalisel ajahetkel ning teatada, et tema „eesmärgid ongi saavutatud“, kuna keegi pole siiani mõistuspäraselt suutnud nende nn eesmärke kriteeriume sõnastada.
Olukorra külmutamine praeguses staadiumis oleks Ukraina võtmes negatiivne, sest kuigi enamik territooriumist on suudetud enda käes hoida ja isegi tagasi vallutada, tähendaks see Kiievile ikkagi kaotust. Umbes samal moel nagu Soome või Jaapan, kes kaotasid territooriume Venemaale, ehkki jäid riikidena kehtima.
Kuna Venemaa jaoks on nn võidu väljkuulutamine niivõrd lihtne, siis on selle stsenaariumi tõenäosus ka kõrgem, nagu öeldud u 25-30% tõenäosusega. Mängumuutjad, nn mustad luiged on laias laastus samad, mis eelmisel stsenaariumil, ainult et vastasmärgilised – Venemaa tehnoloogiline võimekus suruda relva abil oma tahet peale ja/või poliitilise esindusnäo vahetumine, ainult et nüüd juba Ukrainas.
Asjade samal moel jätkumise stsenaarium on alati kõige kõrgema tõenäosusega, nii ka seekord. Venemaa jätkab selle stsenaariumi korral kurnamissõda Lääne vastu Ukraina riigi pinnal peetavas sõjas, suutes Läänt piisavalt lõhestada / hirmutada, mistõttu abi jääb vinduma ja sõda vahelduva intensiivsusega kestma.
Selle stsenaariumi juurde mägumuutjatega arvestamine ei käi, seega saab asuda kokkuvõtte kallale.
Esiteks hea sõnum on see, et mis iganes poleks ka jooksvate sündmuste kulg, võib see ikkagi Ukrainale tähendada häid perspektiive. Nii kole ja küüniline kui see ka pole, siis võib vaadata nendesamade Soome ja Jaapani näidetele ja näha, et õiged valikud ja sõjajärgne ülesehitus võib anda suurepärase ja silmnähtava edenemise, eriti võrreldes agressiivse naabriga.
Teiseks aga see, et nagu näha on neljast võimalikust mängumuutjast meie, st Eesti ja Lääne kontrolli all üks – piisavas mahus ja tempos (sõjalise) abi andmine Ukrainale. Selle abi andmiseks aga peame me kõigepealt mobiliseeruma / mõtestama oma tegevusi ise ja seejärel ennaktempodes veenma ka oma liitlasi.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment